Päikese järgi pärastlõuna
Oleme Salmondoga ettevalmistusgrupis ning kaevame õhtul saabuvale haubitsale sahaauke. Me pesitseme karjäärilaadses kohas, kus kõrguvad männid ja pinnaseks on jäätunud liiv ja kivikoletised. Meeleolu viibib positiivsetel kraadidel.
Töö kiirendamiseks otsitava raudkangi asemel leidsin unimogi kastist leiba ja vorsti. Algul arvasin, et seda võiks kohalikul lõkel küpsetada, kuid siis avastasin, et mul oli veel eilsest hommikusöögist alles hanemaksapasteeti, mis pesitses taskusügavustes. Haarasin Salmondole ka mõned viilud leiba ja vorsti, et saaks relvapositsioonil veidi maiustada kerge lõunasöögiga
Õhtu hämardub lõke ääres
Taas ilmutud lõkke soojusesse telgiplatsi lumepuhastus talgutelt. (Mõnus on poole töö pealt lumele selili heita ja taevast vahtida, imetleda pilve liikumist
) Seltskond suureneb aegamisi mõne inimese võrra. Varem, päeval sai ka lõke servas istutud ja juttu veeretatud. Vahel keerutas tuul suitsu silma, pannes need korraks kipitama
— Aeg pole tähtis
Ennelõunal vaatasin oma käsi. Veidi ja kergelt paistes ehk ning mustad ja lõhenenud. Väga töömehelikud. Meenutasid ühe inimese käsi, keda enam pole. Ma ei tundnud teda kuigi hästi, peaagu üldse tegelikult, aga ometi kuidagi lähedane, ausalt öeldes
“Nii võibki terve päeva metsas olla,” mainis Salmondo, kui seltsis küpsetasime saia lõke kuumuses, ja magusaid rõngikuid