Praguline majakas

Üle vikerkaare paistab eemal praguline majakas, mis juba ammu ei paku laevadele abi mitte karidele sõita. Kuigi seda pole vajagi, sest selles meres ei sõida enam ammu ükski laev. Võib-olla öösel mõned kummituslikud, muidu on kõik väga tühi

Majakas seisab üksi sel kaljusel rannal. Lihtsalt seisab ja laseb end öösel sinakas mereudus vaikselt end kasta, päeval aga mängivad tema peal pilved päikesega peitust. Nojah, majakas ei ole muidugi väga üksi: rahulikult lebavad ja teineteise lähedust nautivad kivid on talle seltsiks, ning vahel mõnel päikeselisel päeval lendab sinna tippu musta kaelusega valge kajakas, kes ümbritsevat tegevust piidleb oma kummaliste punnis silmadega, mis nagu tahaksid kohe välja karata ja lasta end kividele märjaks plekiks kukkuda

Täna on jälle üks päev majaka maises elus. Ümber tema puhub tuul hellalt, nagu eile ja kindlasti teeb ta seda nõnda ka homme. Pilved on ikka korratult taevasse pillutud. Harva on mõni päev puhassinise taevavõlviga. Taamalt mööda kaldaviirgu tuleb poisiliku välimusega mehike. Kergelt hüplik liikumine võtaks igal pealtvaatajal näo naerule. Aga pealtvaatajaid pole, kui ainult välja arvata kajakas majaka tipus, kes pea kaldus kõike jälgib, ning vahel mõne kajakaliku häälitsusega magusa lainetekohina purustab

Sipsiku välimusega inimene haarab kuldsest liivast ühe kivi ja viskab selle kükitades mere suunas, kus päikesest helkivad lained selle kinni püüavad. Lutsu ei tule. Kuid sellest pole midagi. Mehike hüüab rõõmsalt üks, — kindlasti oli vaja just sellist saavutust — ja siis istub ta selga toetades majaka vastu ja laseb päikesel nägu paitada. Ta tõstab nina ja nuhutab soolast meretuult. “Meri, see meri,” ümiseb ta seda lauset meloodiliselt, otsekui oleks see mõni viisijupp ühest laulust, mis on hetkel tema peas rahutust tekkitavalt ringi raiumas

Tunnid mööduvad ja mehike pole oma asendit muutnud. Päike loojub teesklemata kaljunurga taha. Loojumist oleks võimalik jälgida, kui ta püsti tõuseks, kuid paistab, et tal pole see üldsegi plaanis. Tema pilk on pööratud kuule, mis on juba ammu enne päikeseloojakut end taevas näitamas. Taevas võtab aina tumedama vormi ja lained muutuvad rahulikumaks. Isegi pinisevad putukad on kadunud ja tuul on palju soojem ning pehmem. Kadumas on ju ärritav päike ja ülal on vaid kõigi ema kuu oma kaisutavate kiirtega. Kajakas on majaka tipust lahkunud teadmata suunas

Öö on soe. Ainukesteks häälteks on öös teretavad plinkivad tähed ja mustad valgete vahusallidega kohavad lained. Kõrgelt pole kuhugi kadunud hõbedane kuu, mille valgus peegeldub ka merelainetes. Inimene tõuseb püsti, astub paar sammu, haarab kuskilt august kitarri ja istub tagasi oma kohale. Ühe sõrmega saab tõmmatud üle keelte ja veelkord ning veelkord, kuni lõpuks täidab õhku siiras viis, mis sobib täpselt lainete sumiseva rütmiga. Nõnda mängib ta hommikuni. Koos päikesetõusuga ta paneb kitarri käest ja heidab silmi sulgedes pikali, lastes unel end siit ära kanda

Kiirelt mööduvate tundidega on kollane ketas lõbusalt paistmas. Eemalt lendab lähemale vana tuttav kajakas oma punnis silmadega ja maandub otse kitarri peal. Linnuliku uudishimuga hakkab ta nokaga kitarrikeeli näppima. Korratu tinin ehmatab kajaka eemale, kuid järgmisel hetkel on ta uuesti huvitavat asjandust näppimas. Märkamatult on tõusnud kajaka tinistamisest valge piimjas udu, varjutades kogu majaka ja lämmatades kõik helid ümbruses. Äkki lõikab läbi õhu vali kraaksatus ja udumüüri tagant tõuseb üles paari valge sulega must kaaren, kes taevas tiirutades eemal lendab. Uduloori hajudes ilmub ka välja tüdrukuliku välimusega naine, kes juba tõstab kitarri tagasi vanasse kohta, misjärel võtab suuna mööda kuldset rannaliiva pragulisest majakast eemale