Caroline soovis mulle eilse päeva paituses Budapesti saladusi reeta. Alustuseks tõi ta mulle kohaliku pähklitest ja kreemist magusrooga. Suu puhtaks pühkimisele järgnes baarist baari ekslemine. Vahepeal hiilisime mööda treppe raamatukogu neljandale korrusele, jälgimaks õhtupimedusse mattunud linna. Ja siis veidi mustlasmuusikat.
Tundsin meeleolu muutust, kui äraarvamismängu tulemuse järel avastas, et on minust nelja aasta jagu vanem. Ei midagist, läksime taas linna peale ja istusime esimese puupingil peale ning tegime lahti maakohast toodud magusa veini.
Taevas olid tähed valgusemürgituse tõttu poolsurnud.
Veinile järgnes Belgia õlle degusteerimine Roosas Elevandis, kus istusime minule viimased pooltundi, mis mul veel väljas oli lubatud olla. Otsustasime võtta lõpmise klaasi vestluse vahele. Ta oli juba vist enam kui poolpurjus. Mainis, et elu pole tal nii hea, väga masendav, kuid ta üritab kena nägu teha, nagu kõik oleks korras, ja selle nimel soovis end tol ööl täis kaanida. (
)
Pärast enam kui tunniks veninud pikka istumist, otsustasime minna. Kallistasime tänavanurgal ja siis ma kadusin tuhatnelja joostes. Olin küllalt hiljaks jäänud. Kortermaja ette jõudes näitasid kustus tuled magamismärke, aga õnn oli hell minuga ning Vireg veel kodus. Edgar aga kadunud neljapäeva õhtut nautima
Heidsin diivanile magama ja liigutasin veel enne uinumist meelisklevaid mõttekesi pühapäeval korraldatava pikniku ära jätmise ja Pariisi kadumise kohta. Viiks päikese merre
—
Hommiku uus algus. Siresinine taevas. Mornid kooliminevate lastenäod. Koristusonud pühivad tänavanurgalt klaasikilde. Tatsan tennisetalda lohistades pargi rohelisele murule. Toidupooliseks on linna avastamisel leitud kanakotletid ja kaks veerandist pitsat, veidi saia ja salatit ka. Võilill kasvab rohus. On reede ja tuleb pikk öö. Naerev hääl
Matt Nathanson – All We Are