Väljas on suviselt sinine pimedus. Lahket valgust kingib puude vahelt piiluv lõbus öövalvur kuu. Ühtki häält ei kostu kui välja arvata üksik koer. Rohi on märg. Kõnnin paljajalu jõe poole, sild ootab. Vesi on vaikne, ainult mööda kallast loksuv vesi sultsub öö varjus ja püüab põgeneda. Viskan riided kiirelt seljast ja vaatan enda ette. Kerge aur tõuseb veest. Võtab pool sekundit aega enne kui suudan endale selgeks teha, et vesi on soojem kui õhk. Ja siis kummardun ja tõukan ennast vedela tumeduse suunas. Iga kord on uskumatu, et ongi soe. Mõnus. Keeran ennast selili ja vaatan taevast — tähed