Aeg eksisteerib, kunagi ei peatu, alati töötades, kõike sidudes ja kõike lahutades osadeks.
Maa on tugev ja püsiv, tasapisi kasvades, immitsedes elu, luues tugeva pinnase hoidmiseks asju elus.
Tuli on ettearvamatu, piirates teisi põledes ja hävitades, ainult tehes teistele vohamiseks ruumi.
Vesi puhastab kõik veidi ruttakalt, pestes, tantsiskledes ja nikerdades kristalli, mis sädelemas imedest.
Tuul on terav ja kaval, piitsutades läbi nähtamatu jõuga, uidates katkematu jõuga, lenneldes ajatus riimis.
Jää jääb külmalt ellu ilma päikeseta, jäätades hõbedaselt, maha jahutades suvekuumust, nälgides jäises haardes.
Energia võtab mitmeid vorme; välgunool, päikesekuumus, kokkupõrge kosmiliste jõududega, lüües sädemeid igas suunas.
Vari on tumedaim öine iha, järgides teisi pimedusi südames ja hinges ning olles kaval teiste tulekul.
Vaim tõuseb päikesega, kannatlikult juhtides, oodates hommikut, valgustades oma teed näitava käega, kinkides kõike vajalikku