Olen ikka unine. Magamine ei tule mul viimastel päevadel kuidagi välja. Siiski suudan ma päeva edukalt õhtusse saata. Kõige rahulikum tegevus oli täna muidugi koju kõndimine. Teepikkust ei oska ma öelda. Kaheksa kilomeetrit oleks olnud kõige kiirem võimalus, kuid minul polnud plaanis seda kasutada. Ikka pöörasin vasakule kruusateele ja kõndisin nõnda kaua, et hakkasin kahtlema, kas olen ehk vajalikust teeotsast mööda läinud. Eksimise mõtted olid peas. Huvitav. Kuid
. polnud ma kuskilt märkamatult mööda läinud. Varsti suundusingi paremale põldude vahele ja siis veelkord paremale ja siis mingi hetk uuesti vasakule, kus oli juba mind ootamas vesi. Kuna olin sellises üksikus kohas, — hurraa — siis võtsin end kähku riidest lahti ja hüppasin alasti jaheda jõevee rüppe. Mmm
. mõnus. Lõpuks ostustasin edasi liikuda, ikka otse, üle silla ja ikka põldude vahelt. Vahepeal koertehaukumise saatel mäest üles, alla ja vasakule
. — Soe päike, liblikalised liblikad, siristavad ritsikad, mõni parm, roheluse lõhn, muusika
Alasti ?? Ohoh.
hm , no jah vahel on nii hea 🙂 Vähemalt sina märkad midagi enda ümbes , hm mina aga sellisel teel oleksin ainult enda mullis 🙂 ning mõtleks , seni kaua mõtleks kuni keegi või miski endale tähelepänu juhib.
(l)
Aga võib-olla on minu mull selline.