On kaks asja mõtles jäätist limpsiv vend – üks on murul lebades kuldne kesksuvine taeva ja teine sinise ninaga valge buss tagahoovis seismas. Selles bussis on kõik mu seiklused. Vahel avan ma kõik aknad ja uksed ning istun tagaistmele ja ootan, mil keegi sisse ronib ja juhtimise üle võtab — aga, keegi ei tule. Ja siis ronin ma ise rooli taha ning teatan valjul häälel kapotil peesitavale valgelaigulisele kassile, et tulgu parem sisse, sest nüüd lendame me Põhjanabale. Tunnen end siis tõelise rändurina, seiklejana. Tuul on ka soodne. Tõmban, lükan, keeran kõikvõimalike vajalike kange ja nuppe, mis rooli kõrvalt leian. Kirjutan oma punase viltpliiatsiga vihikusse üles: “Kaapten alustas lendu külmale maale. Ahoi!”
Ämblik vahetab nurgas olevas võrgus asendit. Ta on juba seal viis päeva olnud ja kärbseid püüdnud. Kui ma talle esimesel päeval tere hõiskasin ning kuidas läheb küsisin, vastas ta, et tema nimi on Võõdi. Meeldiv tutvuda. Olen talle paar korda ka enda kärbseid toonud ning paaril korral oli meil ühine lõuna. Nüüdseks oleme suured sõbrad
Päike paistis, helkiv poolkuu näitab suunda.
Mõtlen tihti sinna kuu peale ronimisest. See oleks lihtne: esmalt puu otsa, eriti kõrge puu otsa, siis tuleb end pilvele upitada ja siis nööriga end vinnata kuu nurka. Sööksin seal moosipalli. Muidugi jagaksin seda kõigi oma kuusõpradega ja muude seal elavate tegelastega, keda ma veel ei tunne, kuid hakkan tulevikus tundma, sest minuga tahab igaüks sõber olla
Keeran punast äratuskella, mis vanaisa mulle kunagi andis mängimiseks. Ta ütles, et see ei tööta enam, kuid ma arvan, et too kell on liiga laisk. Kui mul kellaaega on vaja teada, siis keeran endale sobiva aja
Kell on kaksteist ja pool puulehte. “Lõime tagasi kangekaelsete ja eriti õelate, kordan eriti õelate sääskede ja kärbeste rünnaku. Nad tahtsid mu sisse süstida unerohtu, et ma rooli taga magama jääks ja siis kurslilt kõrvale kalduks. Mina tegin suurema töö ära, Kass lihtsalt magas ja Võõdi on veel liiga väike
”
Oleme peaeagu pea jagu kohal. Nõiad pole mind veel kätte saanud. Keeran raadiot asendava puuklotsi kõvemaks ja mõmisen meloodiat. Vaatan kõrval aknast välja pehmetesse pilvedesse. Oo, see on nagu elevant, kes seal muundub kohe tavaliseks teekannuks. Muundumine on märk Põhjanabale lähenemisest. Seal on alati midagi kummalist juhtumas ja öelge mulle, mis oleks veel kummalisem, kui elevandist teekann või teekannust elevant. Või teekant elevannust. Eem, teevandist elepant. Äh, igatahes, just selle järgi tuleb orienteeruda. Just nii on kirjas “Teejuhistes Põhjanabale”. Tegelikult ma tean, mis on veel kummalisem: kui sa sööd maasikat, ja sa ei naera, kui su ees on terve maasikaämber ja sa tohid need kõik ära süüa, kui jaksad, aga sa ikka ei naera. Selliseid tüüpe ma enda laeva ei laseks