“Kuuma teed soovite?”Kõigepealt tuleb eraldada illusioonid. Niithaaval, raashaaval, kildhaaval. See on peenike töö. — Nii vist ikka ei saa
Sosin on nüüd ligemal, kusagil siinsamas. See tundub vaid mõne sammu, vaevalt käesirutuse kaugusel. Ma tahan seisatada, et paremini kuulda ja aru saada sellest, mis mind kaasa kisub. Siis hõreneb puuderivi ja ma pääsen väikesele välule, mis on õieti vaid nii suur, et üks harali okstega puu võiks segamatult kasvada. See on noores lehes tamm. Tema lehestik paistab läbi, okste vahel õitsevad kahvatud märtsikuutähed, mis on kui siit metsa alt kõrgusse tõstetud õied, ainult heledamad ja säravamad. Siin on sosin mulle veel ligemal, pigem minus endas kui väljaspool mind
“Kui ilus!” ohkan ma, mõeldes puud, taevast, ööd. Aga sel,mis mind nõnda lausuma paneb, pole täit selgust ega nime