Sildiga hääletamine Eestis teeb kõik ülimalt lihtsaks. Ootamise aja jooksul ei jõuaks vanainimene teedki ületada, kui mina juba istun autos ja olen teel Tartusse. Tukun auto tagaistmel, seletan oma reisikogemusi, tukkun veel
Jõuan Tartusse. Jalutan Taskusse ja ostan endale rosinakukleid, mis peaksid mu kõhukese mõneks ajaks täitma. Jalutasin raamatupoest mööda ja mõtlesin kõigi nende raamatute peale, mida lugeda võiks. Otsisin internetipunkti, kus saaks kohtumist täpsustada. 60 senti veerandtundi, alateadvus teadis, et see oli ilmselge röövimine. Kuid maksin
Raekoja platsil, kell kaheksa. Tule millal tahad. Vihmale ei mõtle ma, kuid tänavale astudes rammivad rasked valged pilved üksteist ning ootavad alistumishetke gravitatsioonile. Seitse tundi ootamist. Mida sell’ ajal teha jõuaks. Ei teeks midagi. Otsime esimese rahuliku rohuplatsi, kuhu pikali end lennutada
Õhus on värskust. Sääsed ei terroriseeri, toomkirikust kostub elevat muusikat, raamat lebab kõhul kord avatuna, kord suletuna. Puhkan silmi ja pead paar minutit. Lihtsalt olen pingil. Olen pingiga. Ajalaevad triivivad sihitult
Olen tagasi raekoja platsil. Mis veel teha saaks, küsin ma endalt. Lähen vaatan, mis toimub teisel pool emajõge. Leian puutüve jõe äärest, ning ma istun sinna peale jalad risti nagu kogenud joogameister. Väikesed lained ületavad Emajõge. Lehed on ja on ja seal kus pole nad kõbisevad. Haaran taas kotist oma kollase muusikainstrumendi ning sosinal näpin erisuguseid noote. Päike sillerdab peegeldavas jõevees otse mu suletud silmade taha ning soojendab. Toob hinge rahulolu. Justkui mediteeriks. Kaugel üheksa maa taga kostub kellatorni pimm ja pomm
Kell seitse olen taas raekojaplatsil igavikku lühendamas. Kolmes vaatuses sajab vihma. Pingid on märjad, kuid ma pühin käega veetilku varrukasse. Istun, naeran, vaatan mööduvaid inimesi ja nende olemisi, mis alati varjab nende lugu, mida oleksin valmis kuulama, kui nad vaid julgeksid. Tajun elu endas põksumas
Kell on peagi kaheksa saamas õhtul, kui pilk haarab lausest, mis jääb kõrvale istuva isiksusega pooleli. Kõlab selge tere. Tervitus on nagu pisike kokku murtud tore asjake, millest endale julgust ammutada, kui seda puudutada. Avalausena tuleb minust selgitus käte vahel oleva raamatu kohta, kuid minu tere ilmub naljakalt valesti ajastatuna, kui jään tema poole küljega raamatu koti panemise hetkel
Justkui vaadates kedagi magamas, räägime kiirustamata. Kõnnime toomkiriku varemete vahele ja toetame end aknalauale. Mis on jutt?! Kuulame ja kuulatakse. Inimesed liiguvad ringi. Üllatuslikult. Ja vahel energiasähvatusi silmades. Midagi uut piraadile, kes avastamata aarete jahil. Lasin ennast kaasa viia
Kiigume kräuksuval kiik-pingil, mis ilmub ja siis kaob kiiremalt kui märgata jõuame. Kuidas me elame? Tulevikus, päevade haaval, olemisega, olemiseta, teistega, teistele, teisteta, üksi, koos, eraldi. Kuhu sind on paigutatud? Mis me oleme? Kuhu jõuame, kuhugi ei jõua enne kui astud
Loojanguvärvid õhtustavad maailma äärel roheliste tugevate tüvedega puude taga. Liikumine läheb liikvele. Kaks inimest kulgevad
Kulgesime bussijaama. Enne kui väikebuss jõuab peatuda, kallistab Annika mind tugevalt. Ja siis buss sööb ta ära. Oleksin nagu kuu peal olnud, kus tõmblukuga visavillemid söövad ära kõik armsad olevused
Jalutan ringi, öö valge hallus, väga sõbralik hallus teretab. Treenitud silmad otsisid varjualulist kohta, kus pikali heita ja lasta ööl end ilma minuta hakkama saada