Täna ei kihutanud mind voodist telefoniäratuseks valitud lugu: on koolivaheaeg. Sooviksin olla kodus üksi
Täna ei ole mul tõusmisega kiiret. Mõtlen sängis, mida päevaga peale hakata; ja kuulan muusikat. Tühi kõht sunnib voodist välja. Tõmban kiirelt püksid jalga ja panen t-särgi selga. Väike õde ja vend on köögis kahe peale pudru valmis saanud. Minul pole kuidagi täna pudrusöömise tuju. Lõikan parem mõned jämedad viilud rosinaleivast ja määrin neile võid peale. Lõpuks jääb aega ka vaadata aknast välja. Ilm pole põrmugi muutunud. Kas selline ongi lumetu talve meloodia?