Tuul kurnas vihma. Õhk oli niiskusest paks. Taevas puudutas peaaegu oma pilvedega maad. Maa auras soojast vihmast. Märjal murul istusid süngelt ja mornilt kaks varju, püüdes teineteist mitte märgata. Neid saatsid ebamugavus ja igavus. Mimi vaatas noort tamme ja arutas mõttes, kui vana see võiks olla. Igne ja Mimi olid selle tamme ümber päikesepaistelistel päevadel, kui ka külmade ilmadega ja tormimöllus mänginud, kuid riidu polnud sellepärast veel kordagi olnud. Täna oli eriline päev. Söandamata üksteisega rääkida, kuulasid nad vihmast pestud tamme sosinaid sõbra õnnetusest
Mimi vaatas aknast välja. Mälestused möllasid sisemuses. Äkki kostus pehme hääl ukselävel ja Mimi vari pöördus ümber — ja seal ta seisis, pisut häbelikult. Nad naeratasid üksteisele
Igne sosistas vaikselt
“Sinuta on raske olla
”
Mimi nuttis hinges, kuid ikka ta naeratas
“Lähme tamme juurde
”
Taevas oli pehmetes hallides toonides. Mõlemad varjud hõljusid mööda rohust teed käsikäes vana tamme poole
Oehhh…
Et ka sina oskad kohe…
Tore on midagi osata. =)