Tänavamuusik Varssavi tänavatel

Lihtsal päeval lihtsat vihma. Hulgun linna suures ostukeskuses ringi ega tee midagi, ainult ootan paduvihma lõppu. Viimaks juhtub taevapisarate haihtumine ning päike tuleb välja, et märg minema pühkida. Ei midagi rasket tema jaoks. Tõstan jala tänavale ja otsin kena koha, kus liigub palju rahvast ja kus saaks maha istuda ja mängida. Kui algus saab tehtud, siis aeg voolab üle sõrmede keelte peale, üle helide ja meloodia, — tean, et hea on olla. Tähtis on endale mängida. Lõpuks kukkuvad esimesed naeru näole toovad mündid ja mäng läheb hooga edasi

Ma ei tea, kaua ma mängisin, kuid äkki tuleb mu kõrvale võõras inimene, kes küsib, kas mul tuld on. Alguses vastan loomulikult ei, sest pole ju suitsetaja, kuid siis meenub kodust kaasa veetud tule tegemiseks mõeldud tikud. Nendest oli talle kasu. Tema pakub ka oma abi ning kirjutab paberile: “Olen eestist ja vaja abi Portugali minekuks. Tänan!” Teagi, kas see aitas, sest ma lõpetasin mingi hetk, kuna mu sõrmed olid tõesti väsinud

Asjad kokku pakitud näen toda võõrast inimest ikka selja taga pingil istumas. Lähenen ja teen tutvust ja nõnda algab pisike sõprus. Pargis ringi liikudes nägime ka trummar-muusikut: teadsin, mida ta ehk tundis ja viskasin talle ühe mündi. Ta tõstsis pead ja küsis ega ma ei soovi temaga koos mängida. Heh

. miks mitte. Ja nõnda istusime seal kahekesi, kuni päev oli kasvanud hiliseks õhtuks. Sel hetkel me lõptasime ja liikusime oma kodudesse ära. — Hea päev

We Are Scientists – Lethal Enforcer