370 kilomeetrit Pariisi paistab sinine helkiv teeviit juhtavalt bussiaknasse. Maailm on sügisene. Värskendav hommikune kaste on haihtunud. Ostsin rongijaamas pileti 3
70 eest, lootes, et see on ikka õigesse kohta, usaldades oma prantsuse keelt ja lootes, et kõik on õige ja mul on piisavalt aega leida rong õigel perroonil. Mul oli õigus, kuid pileti oleksin võinud ostamata jätta
Rongijaamas, kui otsisin pileti jaoks sente — paberraha ei aksepteeritud –, tuli minu juurde vanamees ja küsis kohvi jaoks veidi. Vabandust, aga mul pole pileti jaokski raha. Euro jäi puudu. Keerasin esimesse poodi oma viie euroga, ostes Øokolaadi. 3
70 maksab pilet ja kehtib kaks kuud
Kümme minutit rongi lahkumiseni. Platform 32. Vähemalt platformiga ei saa eksida, selles tahavad nad kindlad olla
Stephenfeldis astun välja, kitarr käe otsas. värske õhk. Minust veidi vanem noormees mustas jakis astub mu juurde prantsusekeeles, teemaks kitarr. Automaatselt produtseerin suuga: “Parle vous angle?” “Yes, a little bit
” Alati räägivad nad veidi. Kohalik, ehk saab ta mind tanklasse juhatada. Ei, aga mul on tõesti akustiline kitarr
Hommikuse kastesega looduses kõnnin kiirtee jutu suunas, kõnnin silla peale, et selgeks teha, kus siiski asub tankla. Autod üksikute juhtidega ja numbriga 67, Strasbourgi numbriga, mööduvad. Sillal näen sadakond meetrit eemal asuvat tanklat, aga kuidas sinna lihtsamini pääseda, ilma üle aia ronimise ja turnimiseta? Eemal läheb väike metsatee. Kindlasti too. Olen valmis jooksma, vilistan. Täna Pariisi ju, võluvasse tulede linna
— Maailm on udus, hommikuses sügises hämus. Talveteataja, vaid ööd on külmad väljas magamiseks. —
Pärast teist kurvi ilmubki aiaga piiratud kütusevaimude kiirteeäärne kodu. Tavaliselt on nende õuele olemas ka sissepääsu väravad. Ma ei eksi. Ületan kiirelt väljapääsu poole ja alustan seal seismist koos teeviida Pariisiga. Maantee A4, kirjutan sildi ning jään ootama. Paar veokit roomavad kiirendavalt mööda, paar kohaliku autot numbriga 67 ning kohmakas buss. Kuid siis buss peatub. Olen päris kindel, et buss peatus ainsa hääletaja pärast. Haaran asjad, tormates kiirelt tõttavalt avaneva ukse juurde. Nagu kosmoselaeve sissepääs. Sisin, millele järgneb tuhm müts. “Paris?” Paris, vastatakse saksa keeles. Mees teeb universaalse raha liigutuse, mina eitan. Mees naerab ja kutsub sisse. “French?” küsib teine õpetaja. “English!” oskan mina vastata.
Buss on õpilasi täis. Kinnitan, et me ikka lähme Pariisi. Vägev. Pariisi siis ekskursioonibussiga. Ma olen endaga nii rahul. Ma pole millestki ilma jäänud. Hetked voolavad sujuvalt, samas on ka erkrohelised sokid piilumas tennistest.
— Nagu päikeseaare, just seal, kus maailm loob vikerkaare ja tormid, videviku