Üks hommik

On päikeselõhnaline hommik, kes ainult teadis. Ta ootas. Kedagi või midagi. Ta ise ka ei teadnud

Puud on hea meelega nõus võtma sõna teemal, millest neil tegelikult aimu pole, aga siiski teevad nad seda, sest nad ei oskaks asju teisiti ette kujutada. Puhudes ja pahistades puudelehtedes proovib pehme kohin neile vastu vaielda. Tema arust poleks üldse sünnis, kui puud peaksid millestki rääkima. Oleks tore, kui nad vaikiksid. Kollane särav silm taevakummil heidab oma sooja pilgu allapoole. Nähes, kuidas tuul ja puud üritavad sõnu halvas mõttes vahetada, püüab ta neid abistada. Kui ilma soojendada, siis tuul väsib peagi ära, ega tüüta puid, samas märkavad puud, et neil on just jahutavat tuult vaja. Puud kõnetasid tuult palvega nende lehtedes ringi tantsida. Tuulel ei jäänud see märkamata ja tõttas kohe rõõmsas tujus appi

Valged vatid ülal sinises õhumeres, jättes oma tegevused varna, olid läinud uudistama maailma nurka sinna langenud tähte. Tavaliselt on tähti nähtud vaid kõrgel pimeduses, kuid just nüüd on üks siinsamas, päise päeva ajal. Tee oli pikk, kuid vaev tasus ära. Pilved vaatasid ja imetlesid: “Küll on ilus täht ja veel nii

” Tekkis paus, ükski pilv ei suutnud lauset lõpetada, kuidas sa ikka tähte esimesel kohtamisel kirjeldad. Nendeks hetkedeks pole sõnu veel loodud

Niidul hommikuse kastesega märja muru ühe nurmenuku nurgal elasid sipelgad, kes igal ärkvel oleval tunnil tegid midagi: toitmine, toitumine, paljunemine. Just nagu meeleolud või tunded. Erinevalt nende sugulassipelgatest, polnud nemad tavalised sipelgad. Need oli siplegad, kes suutsid kanda mitukümmend korda keharaskusest suuremaid asju, ja kõike tänu kummalistele eluvaimu sissepuhuvatele juttudele, mida räägib iga õhtu neile nurmenukk

Nurmenukuga aasast kaugemal, kuid sama taeva all kasvab Øokolaadikarva puutüvega vana harilik pärn, kes on sõbraks ja koduks mitmetele olemustele tema ümbruses. Juba tema enda okstel elavad muretud varblased, kes võtavad end hommikul rivvi lauluhääle järgi, et alustada rütmilise lauluga

Jeah

. Ah-hah!
Jeah

. Ah-Ha! Mis?

Väljenda ennast!
Lase väljendid välja endast!
Ou, tee seda! Ou, tee seda!

Mida iganes teed! Tee seda hästi!
Mis iganes teed! Tee seda hästi! Kõik korras

Väljenda ennast!
Lase väljendid välja endast!
Lihtsalt tee seda!

Meie! Teie!
Meie kõik!
Teie kõik!
Väljendame koos!

Lenda vabana!
Las tunded on vabana!
Lihtsalt! Jeah!

Hüppa! Tantsi! Hõiska!
Öösel! Päeval! Igal ajal!

Hei! Hei-hei!
Dum-um-didle! Dum-didi-dum!
Hõiska jee!
Jee!
Hüppa jee!
Jee!
Tantsi jee!
Jee!

Väljenda ennast! Jeah!
Lase väljendid välja endast!
Ou, tee seda! Lihtsalt, tee seda!

Kõik kohale kogunenud olemused hõiskasid hei-d kaasa, enamus tantsid ka jee-d kaasa. Keha nõksutati paremale ja vasakule. Käed ja jalad liikusid, kellel rohkem, kellel vähem. Meeletu energia vabanes. Hinges tunti end suurepäraselt. “Hei! Jeah!”

Pärna seitsmeteistkümnenda oksa kuuenda lehe küljes ripub läbipaistev veetilk. Ümberkaudsed pooltoonides värvivarjundiga rohelised lehed naudivad tema ümber olemist ja samas jälgivad, et ta ära ei kuivaks, ega alla ei kukuks, sest tema ongi pisar täis maailma. Sinna mahub meeletult palju. Lehed ise ei mõista seda, kuna nemad pole taeva poolt kingitud veetilgad.

Iga päev on veetilgast pisar neile rääkinud lugusid põnevast maailmast. Maailmast, kus paljud lehed pole käinud ja kuhu nad ilmselt ka ei jõua. Täna rääkis tilgake kaugel maal ühel liivasel ja kivisel rannal kasvavast hallist kivikaarest, kust merepoolt läbi vaadates näeb õhtuti lapilist kuud. Lehed ohkasid. Paljudel tekkis unistus kaare alt kuu suunas läbi hõljuda

Pärnapuu ise tundis ennast põgusa pilguna. Tema rõõmuks oli metsa all kasvavad kuningannadest siirad lilled. Pärn pole kunagi olnud nendega vestluses. Nii on ta alati enda mõttes pidanud mõtiskelu nende teisest maailmast: “Punane lill, mille nime ma ei tea, avab end alati ideega pääseda imetlema taeva avarusi. Valge haigurlill unistab vabana lennata. Sinine lootoslill ja roosa lootoslill — kellest nad küll mõtlevad?”

Pärnapuul polnud ümbruskonna ainsad veetilgad. Metsaviiru ja aasa piiril elasid vennalikult kaks kaksikutest kollast uudishimulikku rohukõrt, kes teineteise vahel kasvatasid võrku, millele sai pisaratest pärlikee kujundatud. Ümbruskonna mardikad tammetõru mütsides käivad selle juures korraldamas oma pidusid. Ka rohusirtsud ja sohutirtsud on kohal oma kollase muusikaga

Siplegate mõõtühikutes sada üks sammu eemal liigub vongelises sängis ühest suunast teise veekogu nimega jõeke, kes vulistab sõnu meloodiliselt: “Valgus heliseb mul kõrvus, voolan üksi teistega, helid ja helid. Korjan üles tükikesi minevikust, püüan hetki, leian momente. Kas soovite? Jagan teiega. Istun üksi siin teiega

” Samal ajal laseb ta suus endal sulada mesilaste valmistatud maasikatükikestega mesikommi

Jõekese kaldal lesib asjaliku nägu tegev kivi Köhmu. Tema on jõekese vulinatest lausa vaimustuses. Tal on isegi ajakava paika pandud, millal tema jõekest kuulab. Hommikul esimese asjana kastab ta jalad korraks vette, et neilt pesta maha unetolm. Seejärel kuulab ta vulinat nii kaua, kuni päikeseketas jõuab taeva keskpaika. Sel hetkel pöörab ennast ka jõgi oma voolamisega, ning jätkab oma vulinat. Ka kivi jätkab, kuid ainult kuulamisega. Ja nõnda õhtuni, kuni jõeke lõpetab meloodiad, alustades oma unelaulude sillerdamisega

Unine hall hiireke lesib kollaste kummelite vahel, toetades oma pead kivi Köhmu vastu. Jalg on tal üle teise, saba küljel keerdus ja suu kergelt naerul, ainult silmad püsivad vaevu lahti. Soov magada. Uniselt on pea pisut raske kaela jaoks ja seepärast on see vajunud vasakule õlale. Hiir hingab sügavalt sisse ja rahulikult välja. “Liiga laisk, et isegi oma mõttekesi liigutada. Ilm on unisust tekitav

”

Luha teises ääres oli eelmiste päevade vihmast tekkinud loik, mille peegelduses on ennast käinud jälgimas mitmed loomad. Täna kasutavad võimalust orav ja tema parim sõber siilike. Enda peegelpildi nägemine kasvatab sisemuses vaikset rõõmu. Ületamatut rõõmu. Selles loigus peegeldus nende nägu. Sinna loiku kadus nende päev; ja nad leidsin end unenäost. Kogu ümbrus oli helevalge. Lumerohke, ent võõras talv. Mõlemad, nii orav ja siilike, möllasid selles lumes, kaevasid tunneleid, lasid liugu, valmistasid oravaingleid või siiliingleid ja nad sõid lund. Põhjus on selge — nad kogesid seda esimest korda.

Nõnda kujunes looduses elu. Mida rohkem saab ringi vaadatud, seda enam uut märkab. See hommik ei sarnanenud ühegi teisega