“Päevad läbi istun ma siinpool akent ja piidlen aknaist mööduvaid inimeste lõputut rodu. Vahel jälgin hoopis ilma — hetkel langeb lumi vaikselt eesriidena taevast alla. Ükskord saan ma tunda põsel lund, kuid seni pean ma siin istuma ja ootama. Sügaval sisimas tean, et varsti kohtan seda õiget, kes mind kaasa võtab. Mina olen siis teda kuulamas ja tema räägib oma mured mulle; kaisutab mind, kui ta tunneb ennast üksinda ja mina sosistan talle öösel armsaid muinasjutte, mis toovad kaasa hea une
. Pea igal ööl näen ise unes kuud, kõrgeid mägesid, metsi, avaraid meresid või muid iseäranis armsaid kohti
. Oh, tuleks juba keegi — igatsus kellegi järgi toob vahest pisara silma
” arutles Iisi vaikselt endamisi, pea mõtteid täis