Unenäokakao

Kunstlik kolmapäev soojendab punast luuleküllast, kuid lötsis tänast kuupäevanumbrit, mis masinlikult kannab jõemaski; mürkrohelist ja üllast tuult otsis ookerpruun oopus orientiiri originaalis; nalja palved ja ahelad lagunesid paugupealt vihmaga.

Pateetiline Õelus haaras püssirohust püksid ja ronis logiseva püramiidi tippu. Karjepohlade rusked tarjad klõmmutasid Õeluse ilmkuulmatul viisil sealt alla. Päikese etikett sulgus endasse ning langes kaitsekõnet pidades kiusutujju — tema soovis näha kuskil tipus kõrgelennulisi olemusi. Ka juunikuutüdruk otsustas, et lilleline linavästrik peaks olema linaõissinine ja nõus mägede taga peituva poodiumil jalutleva miinus kuue kraadise päikese ja tema poolvenna kirjanikukübaraga.

Sumbe sõnaaher pasunaparun korjas kokku õnnetuses lagunenud ahelad ja palved ning sulges need taevasse, kus loetud nädalapäev lukustas kühmulise kiviga end keerisekohvrisse.

Segadus haaras kogu tegevuse taustal trummi ja tantsiskles mööda vikerkaaremaastikku ja kutsus seni umbkaudu õnnelikke pooleks saetud reaalsuse endaga üle kaljuserva vaatama ja võib-olla isegi sealt alla viskuma lohavasse vaimsusesse.

Kes viskus, see avastas, et senistel kükkisasenditel söögijärjekorras on enamasti jõuallikaks olnud karjuvate reaktsioonide käigus lendu tõusvate emb-kumblibliktõdede valesid kasutatavad ajalooallikad

Aeg möödus ja värvikiirusel ilmnenud avastused ajasid hobusedki naerma. Naer oli kummastava tagurpidi aeganõudva välimusega, meenutades vähe ärritavat hääletust, mis seni kivides valitsenud. Naer oli ka aeglustumisel nähtamatu — ja kukerpalli tegijatele arusaamatu. See kujurikkuv suukõverdaja tagataskus reetsid tõsiasja, mida ussitanud kärbseseen adus, ent endalegi meelerahuga läbi viia ei julgenud: see on lobe meelepahaputukas ja ööpalavik.

Suvaline võidujooks on ainult antiikne luulepuhang, tegu tiksub aina sügavkollasena kelladest silmuste moodustumise sügavikku, selliste kotitõmbluste maha kirjutamiseks ei jagunud vaakumil ei käsi ega jalgu. Veel õhksada plekknõude klopsimist ja terasilmanäitlejatari tähelepanuväärsest üles tähendamist männikuumetsas ringi karjuva esimese tuule linnusosinast lumepärlite kokku sidumistest jõelindiga hääbumise vähendamiseks, millega õnnelik juhus loodud oli, polnud enam olemas

Unepäeval toimus pähkliakende purunemine. Äsja vaadatud universum ei suutnud läbi närida tagurpidiseid vastuseid ja hüples tagasi pudelisse. Lauajalg ei läinudki närvi. Laualaulukoori loomist polnud. Vaikuseraamat kirjutati kuskil viimasel leheküljel, kiitust väärival viirastusaastal

See kirjutus võinuks jääda nähtamatuks munkadele. Mulinat tõsteti kulbiga julguseanumass. Ent ometi on ja pole Surm harva mõnest nägemuselõngast jätnud kudumata tarretisvärsse. Miks? Sussioad aimasid — loodud loomata loominguahelad olid ühed neist purustamatutest jõududest, mis on iseendaga aheldatud kuulsuselaekasse, kus elektroonilised hammasrattad näitasid visandeid jahukookidest

Ideed eksisteerimis loomise võimalustest rõõmustas filosoofe, ja muidu taskutarku. Esimene haudteeliin nondele ideedele usuti lõpmatuse katsetesse, mida pastakahoidjad mäletavad kuuteooriate nime all. Ajalugu pole otsas, vähemalt uduehme tegevuse taustal. Matemaatiline lähendamine tumedapäise tundemaailma mäsleva mudeli pihku

Võimaluste kujundamine piitsutava rahulikusega kabelaua nuppude ümbrusesse, kus esiotsa luuakse minevikku, mängitakse tulevikuga ja esitatakse kauguste konstante. Naeruaerud sõuavad merepõhjaga rannatusse liivahunnikusse ning Õeluse silmad märkavad vaid murdosa kolmapäevast. Enamgi, nähtu meenutab süütut saatusevikati töötamist igaviku kallal. Iga arengu hinges saabub kord aeg, mil kõrguste matmiseks pole enam meeldesööbiv ettevaatlikuse ladestumine, vaid rüütlikinda kasvamine. Kui sa paberlaevukesega mittemõistmise pääsemiseks kuusirbil ei kõlgu, siis loome Øokolaadikarva suigatuse, kus kasutatakse mannakreemiseid sulekarjatusi, ei aima uusimat soovlillede õitsemise jätkamise lukuaega

Lõpuks saabus maaligaleriivarjude magamapanek, mis oli oluline sündmus enne nurrulöövat kevadet. Tihtipeale kuulekus võrdsustatakse viienda tähega kruusi peal, et vähendada rahulaulude traagikat. Loheluiged on varjude lohutamises inflatsiooniliselt naiivsed. Väsimuse tantsuhoos ei suuda kumbki ideesid järelmaksuga tellida ja jätavad seega muutuvate käramärkide vaheldusrikkuse ning hingeliivale ennastsalgavalt viskunud kääbuspimeduse kolmapäeva vedamist. Kuid tõeluse käsivarred lasevad siirupistel ämblikuvõrkudel veendunult ja eukalüptilõhnaga uskumistel liigelda. Peaasi, et ilu tegevus poleks olematuse järel kunagi ilmaaegne, õndsust jagav ning sidruniloomalikud. Nõnda on õnnis too kevad, kelle mõttehanged nimetavad end helkjateks moosikahvliteks, millega tuleval sajandil alustati nukruse kõrvalhüpnoosi, proovikõla ja kõikemõistva suveniiri leierkasti laadimist

Rõõm lõi Õeluse ja Surmaga kampa, tehes sekundsadade naerust nõrkemise sammude saatel neist endale vasaku ja parema käe, et õpetada ja näidata neile, kui tõeline on tuhandete tornidega Ürgune päästmine minevikuta koopas. Kuulmatuse printsiibid lõid mõlema käe peos kimedalt kõlisema, tähistamaks lämmatav-sügava alasi purunemist palvete tardunud karusellitoolil. laste himu oli hääli kuuldes laduda klots klotsi alla ja sealt leida elumõte, mis oligi neile juba köidikuid kandmata loominguliselt teada — lust ja rõõm, võta elukarikast suurem sõõm

Niisiis on kõik salapäratult tavapärased eesriided mägedesse ja orgudesse mähkunud. Vikerkaaremaastikul liigeldakse taas hinge tõmmates. Müristavas juhmuses istub teisipäev kolmapäevaga ühise maailmamurede katla ees ja õngitsevad superstaarilikult liivakühvlitega uusi triumfe nõudvaid tegusid

Õelus alustas oma maasikakommide tootmist, mis peaks kohalikule eluta loodusele religioosselt mõjuma. Kokkulepe viimase igavikuga oli vähemalt

Surm jätkas oma lapsepõlverõõmudega, ehk mängis peenutsevalt nipsukivimängu. Tihti võis teda kohata kommivabriku külje alt kukulindude seltsis, kus ta ka harjutas oma edasiseks eluks vapustavate elunootide maalimist poolvalgetele linastele riietele, mida kandsid kaasas vikerkaarelased iga õhtu enne õhtut

Rõõm jätkas kukerpallitamist ning luges täis lehekülgi männikuumetsades käbidel istudes. Vahel tuli talle appi isegi juunikuutüdruk, kelle kleiditaskus istus kenasti imeilus päikesekiirtest kantuna maarjalill. Koos lauldi eludesse elu, päevadesse päeva ja minutitesse imet, ning loodi unenäokakaod