Vahtrapuu

“Selle päikese valu ei sõltu mitte jahust, mida kuningate haldjas taevakaarelt alla puistab, vaid mahust, mis püksitasku august korstnalõõri kaudu võitu tähistades sisse tuiskab

”

On lause kirjutatud vahtrapuusse, kui tolle koor maha kraapida. Imelik on mõelda, kuidas nood sõnad sinna said. Puu mõtleb? Elab? Räägib? Olen teadnud, et keegi jälgib mind, aga kes ja kus on jäänud alati mulle mõistatuseks. Puu on mul aastaid linnakorteri akna taga kasvanud ja summutanud mürisevad autohääled, mis isegi öösel tahaksid mu pimedasse ruumi luku taha panna ja siis minust üle sõita. Või siis kaitsnud liigse valguse eest, mis on öös üleliia. Ärge tehke ööst päeva. Need on kaks erinevat seisu. Öö ja päev. Mõelge. Ja öösel magatakse

Ükskord oli ka hirmus rahetorm. Usun, et puu tõttu jäid minu aknad terveks, teistel tervetel aknatel oli palju õnne, kuid enamustel rohkem ebaõnne. Ei tea, mispärast

Puu on tobedaid aastaarve täis kraabitud: “Olin siin 01

01

2009”, “Armastan Sind 12

03

2007”, “Just kolisin 52

37

a06”, “Täna on 21. mai 1980

” Täna on tegelikult uus kuupäev, uus aeg. Miks puu peab mäletama toda päeva?

Thjah, inimesed kipuvad vahel ainult endale mõtlema. Samas, ega see vale ka ole. Tegelikult elan üksinda ja seda teise inimese tarkust ei ole palju. Vahel tunnen nii üksinda, et mõistan, et mul pole kedagi kaisutada. Väljaarvatud puu. Tema saaks minust aru. Näeb ju tema mu igapäevaseid tegemisi ja toimetusi. Peaaegu alati nõus kõigega mida ütlen. Kuigi kellegi teise arvamus on alati tore. Pean ise lugema puu mõtteid, et oma otsuseid suunata. Aga kui nüüd järele mõelda, siis ainult mina mõtlen, et puu mõtleb ja aitab. Ah, olen nii ebakindel

Täna kell kaheksa hommikul võtavad nad tolle kauakestnud vahtrapuu maha. Viis tundi on selleni. Meenub üks hea sild üle Seine minemas