Lapsepõlve vaikses eluvees
meid jälgimas
keskpäeva sinine
ja öine taevas,
külm ümbert sidumas
Valetava raskusega
maalid igat longu vajun’d lille
nagu masin
Või armas inimese asi,
mis kummitamist talub
Elab peeglis ausat elu,
silmis jõllitav pilk
või musikaalne palve
Sulistab vees
ja hõljub üle taeva
Otsimas rahu
keerleb ja keerleb
vaikiv pisar,
mis maa poole langeb