Silmad otsivad tuttavat juba Sitsiilias kohatud nägu. Kas ta tuleb või ta ei teagi, et ootan, või on tal tegemist. Eks näeb. Suur kell lubab suurel seieril veel üht tundi kanda
Võttis tükati aega, enne kui sain rambipalavikust üle ja tihkasin kitarrikoti avada ning kollasel kitarril mängimist alustada. Kell on neli, inimesed kõnnivad, ise jälgin oma sõrmede liikumist ning vahel langeb ka mõni kõlisev sent peibutusraha sekka. Poola tädike kingib oma osa ja läheneb võõraks heietuseks. I don’t understand, really! English? Espańol? Estonian?
Natukene enne kuute loen sendid üle. Kaksteist zlotti taskus, sammun suurde kaubamajja ja ostan endale väikse maasikajogurti, täidan veepudeli kaubamaja vetsus ning saadan kohalolekust teada andva kirja. Nüüd ootan, loen raamatut ja vaatan pisikest tükki soojast õhtutaevast, mis paneb mõtlema, kui väike olen mina, kui suur on maailm ja kui palju suudan saavutada. Taevas väljendab minu rõõmu, rahulolu, olemist. Ja õnneks mina olen mina ja see on hea
—
Inimesed ootavad, rattur ootab, vanaema ootab, jaapanlased ootavad, autod ootavad, öö ootab, joodik ootab, isegi maailmanabana ja veel nimetuna kõrguv groteskne tornehitis ootab pimedusevarju, et saaks kõik ööilgurid oma küljest valla päästa. Ka naer pääseb valla inimestele otsa vaadates. Kõik võib juhtuda. Maailm on kõikvõimalikus. Jah!