Pilvi vaatan jaanurikuus lihtsameelselt, augustis neid polnud ja septembrikuus neid ei usu
Vihmatibu algas juba eile õhtul, kui rühkisin kindlal meelel Margareta saarele vanasse kohta telkima. Enne tugevat vesitamist sai sisse. Aga kas põhjus oli puude all peitmine või mis muu iganes, kuid oli tunne, et nüüd peab panged mängu tooma. Päises ja jaluses on väikesed vaiksed loigud tekkinud, aga muidu elus ja terve. Ükski lihanäljas karnivoor, kes minuga koos telki roninud, pole mind veel ära söönud. Ainult pikajalgne õnneämblik oleksleb oma lastele mõeldes nurgas. Toob õnne algavaks päevaks — tähendab see mis juba eilsest kallanud saab varsti otsa
Kõrvahargid on endalegi mugava koha leidnud. Ehk katuseluugist sooja peale sisse kobinud. Üks kukkus mulle ennist suu peale. Jõudsin alla neelamist vältida, kuigi proteiini ja krõmpsumist lubatakse piisavalt. Haarasin kärmelt viimasel sabast ja viskasin telki pimedamaisse nurka
Politsei käis eile õhtupoolikul. Kammivat saart läbi ja otsivad
. midagi. Koputasid telgile. Avasin luku ja pistsin lõngamütsis oma kodutu pea välja
“???”
“English?”
“You are English!?”
Ei, ma olen eestlane, aga vahet pole
“Are you alone?”
Sellele küsimusele ei saanud ma pihta, sest avasin rohkem oma lukku, et pead neile lähemale liigutada, et neist aru saada. Esitasid siis aga küsimuse uuesti ning tuldi kohe taskulambiga uksevahest sisse piiluma
“Yes, alone
”
Kui telkivaid kodutuid otsisid, siis loodan, et nad said eitava vastuse, kuid ka keelebarjäär võib olla põhjus, miks nad minuga tegeleda poleks viitsinud. Eriti niiskes pimedas vihmasajus
Krokodill Gena lauluke ilmus pähe: “Vihma sajab, on mul maja, mõtteid ajab nüüd taga üke väike kõrvahark
” Muidugi lõpp meloodiasse ei kipu
Otsin kotist õuna, aga käed pettuvad. Otsivad küll edasi, et ehk siiski. Kui hästi uskuda, siis porgand võib ka õun olla
—
Päev otsa telgis end kuivana üritanud hoida. Vahepeal pauside ajal olen sügist välja läinud kaema. Puud on suured. Täpne põhjus külm läätsesupp hakkama panna
—
Kui inimesed iseendaga räägivad:
“Ma vaatan sulle silma. Ei, ma helistan sulle. Täielik lollus. Marlene Dietrichi viimane korter asus Pariisis ühel tundmatul ja pikal puudega avenüül, kus punase ukse number koosnes kahest kuldsest üksteisele järgnevast numbrist, mil viimane numbrike on esimesest täpselt kaks korda suurem. Ühtki tähte ei järgnenud. Piilun hoopis kõrva
“