Pärast viie tunnist magamist tõusen, olen uni. Pool seitse astun uksest välja ja hakkan mingis suunas liikuma. Pole kaarti, pole aimu. Teeviitade abi kasutades teen kahjuks veidi suurema ringi ja jõuan tunde hiljem linna piirile, kust alustan sammhaaval hääletamist Poola suunas. Kunagi ei tule kaua oodata.
Lõpuks olen Leedu-Poola piirist kolmekümne kilomeetri kaugusel, kui peatub must maastur. Juht räägib vaid saksa, poola, leedu ja vist ka veidi vene keelt ja mina inglise ja eesti keelt. Kumbki ei saa kellestki aru, kuid üks on kindel: ta sõidab Varssavi. Sõit on pikk, Poolad teed kitsad, vahepeal lihtsalt magan, vihma kallab aina. Teeme ka kaks peatust, et süüa korralikult, ning mina säran õnnest, kui mu kõht on taas täidetud
Kuus-seitse õhtul jõuame linna ning selgitame kahe peale välja kolmanda isiku abi kasutades, kuhu ja kuidas ma peaksin minema. Tramm number seitse, metrooga peatusesse Natolin. Pean raha kokku hoidma ja sõidan ilma piletita kesklinna, kus hakkan eksinud näoga metrood otsima. Kahjuks mu otsinguid ei saada edu, ainult asjad lähevad aina segasemaks. Otsustan otsida bussi, mis sõidaks tollesse peatusesse, ning ma võidan. Taas ilma piletita, sest jällegi — ma ei taha neid osta. Igalt asjalt hoian kokku
Lõpuks jõuan Natolini peatusesse ja veel valesse. Pole probleemi, oma targa peaga selgitan kiirelt välja, mida teha ja leian, et pean ainult ühe peatuse edasi liikuma. Ja siis lõpuks olen kohal. Veel veidi ja olen korteris. Panen asjad maha. Oeh
Nagu ikka: sööme, räägin oma seiklustest, räägime, mis saab edasi ja siis magama