Olin paar päeva tagasi Crew Hassani’s. Kohtusin seal vale-James’iga, pole-võimalik-James’iga, tõelise James’iga, brasiilia-portugali tüdrukutega ning eesti neiu ja tema belgialasest poiss-sõbraga, kes õpib eesti keelt ja oskab öelda: Viska viis, südameatakk! (tõlkes: Tere, meeldiv tutvuda
)
. Ja kui kell sai kaks oli aeg sammud kodu teele viia
Kodus jätkus meie teema naljakate materjalide vaatamistega internetist. Vist — mälu on nagu pudelikillud. Aeg igatahes lendas kiirelt. Tund number kuus oli mulle signaaliks pakimaks seljakoti veidi toidumoona, haarata rattas ja siis asuda teele Sintra suunas.
Nelikümmend-viiskümmend kilomeetrit hiljem oli kell üksteist. Olin rannas(mitte Sintras) pikutamas ning päikest nautimas kuni jäin tunniks magama. Kui ärkasin, uinusin kohe taas uueks pooltunniks. Ja kui taas ärkasin, otsustasin, et on aeg tagasi minna. Mine tea, kui kaua sõit seekord aega võtab
Kell kaheksa algas minu esimene tangotund mu lõbusa tantsupaarilisega. Tegime ringe ja samme. Keerutasime, kuni paha hakkas. Peaaegu. Higistasime. Tunni lõpedes kiitis treener mu innukust. Pärast seda aga kadusime kõrval baari. Punkt