Timi kõndis õhtupimeduses mööda sädelevat märga asfaltee äärt, mis tekitas talle tunde üksindusest ja eraldatusest. Tema mõtteid saatis soov kirjutada. Kirjutada lõpuks valmis see kiri, mis tal juba pikemalt meelte avarustes kaasas kõlkunud
Koju jõudes istub Timi laua taha ja haarab pastaka, alustades väriseva käega kirjutamist:
Armas Lorelei,
on õhtu. Peatselt siiras öö. Oled mu mõtetes, kuna nõnda olen õnnelik. Tunnen, kuidas kogu maailm mahub minu sisse, pistan käe tasku ja ulatan leebelt lausudes: see on sulle, pisuke sind. See on kõikse meeldivam ja armsam osa, mis mõeldud jagamiseks. Sulen mõneks hetkeks silmad. — Veidi kujutluses mängimisest on osa olemusest, pildist, mõttest. Süda jätab tukseid vahele
Ausalt öeldes
. igatsen Sind
Sind armastav,
Timi
Timi paneb kirjutusvahendi kõrvale ning loeb kirja korduvalt läbi, ise õnnelik, et võib selle homme talle ära anda
Hommikul äratab telefonihelin Timi üles: “Jah!”
“Hommikust sulle!” kostub telefonis Marleeni mahedad sõnad, “Tead mis! Mõtlesin, et me võiksime uuesti kokku saada. Näiteks täna?”
Need sõnad poevad Timi südamesse. Tal on nüüd võimalus, mõtleb ta
“Olgu
“