Parem varem, kui mitte hilja Tean . mullegi meeldib vabadus. Hea on tunda end, kui pole millegi pärast muretseda. Kuid mis oleks veel parem, kui sinu kõrval on keegi, kes aitab sellele vabadusele kaasa? Siiski. Paus. Siiski, saadavad mind küsimärgid. Need saavad muidugi tuleviku poolt rajalt maha võetud Laman punase kattega diivanil. Suruv soojus kandub…
Autor: Artti
Kas see on eluloo koht? huh?
Üks pikaaegne rännumees, kes oma viimaste seiklustega jõudnud Portugali oma surfimaja avama.
Mina või?
Venemaa võiks rahulikumalt võtta Vahel on mul kartus, et ma unustan, kes olen. Inimesed. Alati on inimesed põhjuseks. Ükskõik millises kompotis. — Mul on veel palju õppida ja avastada
Tähtede vaheline jagelemine
Silmis on uni, kuid magamiseks ei jätku seda. Kummaline Kui miski tuleb, saabub või tekib, siis tuleb neid miskisid korraga. Muidugi, kõik võib-olla ka minu inimlik alateadvus, mis üritab kaosest alati harmooniat luua Täna öösel, natukene pärast keskööd, sain ma ilmselt endale taevasse oma väikese vankri. (Kui palju ikka jaksan selle üle vaielda ) :PKollane…
Hääletades Saaremaale
Hommikul ärgates arvasin, et päev tuleb väga vihmane. Kuid tunnike hiljem ja päike juba piilus pilve tagant Kõige rohkem looduse keskel kõndimist, oli neli kilomeetrit liikumist suurele maanteele, kus saaksin üldsegi alustada hääletamist. Meenub, kuidas sel teel jäi silma võimas kastanipuu. Erakordne Maantee ääres ei jõudnudki ma palju kõndida, kui üks naine naksitrallide furgoonilaadse autoga…
Joob aimdust hing
Vigu ikka tehakse. Tuleb vaid uuesti proovida Leidsin ühe paberi tagataskust. Enam ei ole vaja seda seal hoida. See leiab nüüd koha teiste samalaadsete asjade seas Vihmasadu oli meloodiline. Ilm on täna muinasjutt. Värske sõõm õhust
Sosistades
Sinu käed on hää ja lohutav uni, milles närbund lill veel kord õide läeb Mis sest säilib raagus hommikuni, päeva sompa värvima jääb? Sinu käed on selgund mõtte malbus, lihtsa lembe rahu, iidne vaikne viis Kui mu ümber rõkkab riid ja halbus, kas ta tasast kaja kuulen siis? Sinu käed on olematuskerged ning nii usutavad…
Hommikust
Kui sa kuskilt kukuks, sind kinni ma püüaks Kui sa vajad valgust, luban, ma leian küünla Kui sul on jahe, ma annan oma jakki Kui sinu pea valutab ma teen asja heaks Sa tead Sest . mulle meeldib, kuidas sa ütled hommikust ja sa võtad mind nii nagu ma olen
Kes teab
Olgu ta suur või olgu ta väike — kuskil ikka paistab päike Saan alati sooja, sest on keegi selle soojuse looja Keegi, kes sageli ootama peab Keegi, kes mõistab ja kõike teab
Värviline klaas
Klaaspalees, seal sees pragunenud klaas lebab maas Ei me räägi neist, ei me tee välja teist Kas huvitab millised me seest Klaas põrandale nii on veatud Kujundid kuidagi nii on seatud Ja kui sa seda vaid näeks, usu, minuga sa jääks Kuid ei hoolita sisemusest, tähtis meil on ju kest
Tühistest asjadest rääkides
Ma muutun Homme verd andma . asjad juhtuvad nõnda, et vere andmise päeval pole mul võimalik kedagi kaasa kutsuda Homme lähen hääletades Saaremaale. Jalgsi võtaks kohale jõudmine üks päev ja kuusteist tundi Paitav koogivalmimise hõng liigub toas ringi. Seda oskan ma ikka veel all of the things that I want to say just aren’t coming…