Incessant raindrops stir up ripples of yearnings for you on the River — raamatukaaneltOn öö. Jälle. Mõtlen. Jälle. Kordan ennast Esimesed kirjed on tehtud pisikesse kaasaskantavasse erilisse päevikusse. (Oleks vaid kirjutusvahend kohe kaasa antud, siis oleks saanud ehk varemgi ) Miniatuursed mõtiskelu killud pulbitsevad rahutult ja sammuvad korratult peas. Püüaks kinni ja paneks midagi kirja…
Autor: Artti
Kas see on eluloo koht? huh?
Üks pikaaegne rännumees, kes oma viimaste seiklustega jõudnud Portugali oma surfimaja avama.
Kodu seinte vahel
Kuum pohlamaitseline morss võtab õhetama juba esimesest tassitäiest. Teen endale ka teise tassitäie. Hiljem jahutan enda nägu külma veega. Minu essents vajab natukene rahu. Peaksin vast varsti magama minema Armastus on voolav ja lõputu, — justkui jõgi
Laupäevast pühapäevani
Nädalavahetus Jänedel. Õnnelik mina. Armsad emotsioonid. Liig väsinud selle hea kirjeldamiseks Koduteel mängisid kaks väikest tüdrukut murul ja minu möödudes küsisid, kas mul raha. Vastasin neile jaatavalt. Üks tüdruk kohe hakkas seletama, et pean emmele ja issile lilli viima. Viis krooni tükk. Naljatilgad Karge udu roomas viimastes päikesekiirte valguses mööda muru — andis end tunda….
[i]Ainult mina saan sisse lasta[/i]
Jälle üks ilus päev minu maises elus. (Ning põhjust polegi ) Põhjuseks pole köitev raamat või päratult sinakas taevas ning tema kõrval toetav sõber päike. Põhjus pole ka heas muusikas, rõõmsas tulevikus või taskus olevas sajas kroonis, mis viib mind homme mõneks ajaks sinna, kus ma just hetkel sooviksin olla. Aga aitab neist võimalikest mitte…
Olemused
Minu sisemus oleskleb täna energilises rütmis. Kõik möllab, kuid ei laamenda. Eilne oli inspiratsiooni puudus, aga tänases päevas ladestavad pisikesed mõtted ennast minus tuleviku jaoks. Hea, et algus on meie endi kättes. Kõik liigub positiivsuse suunas. Kes seda taipab, näeb ka maailma ilusana. Kuigi tähtsam elus sarnaneb tuulega — seda ei näe, vaid ainult tunneb….
Eemal
Sõnad sosistavad Neis komistan Hääled head Kõrvus narritamas Sõnatult lausumata Seisan Tundest tahaks lõhkeda Nii kaugel Siiski lähedal Pikali heidan Mõtlen. Unistan
Tuhat lehekülge lugemist
Käisin täna uues raamatukogus raamatuid laenutamas. Esimeselt riiulilt, mis minu ette jäi, võtsin kohe noore briti esseisti Alain de Botton’i teose “Filosoofia lohutus”. Nõndaks. Mõtlesin, et võiks ju veel mõne raamatu kaasa haarata. Seega, kõndisin ilukirjandust täis riiulite vahel edasi. Esialgu ei avastanud midagi huviväärset — variante on nii palju, et ei oskagi kohe midagi…
Reegeldused korteris elamiseks
Seinale ei joonista Söömiskoht on köögis. Onju Ära muretse liiga palju Vaibale ei pissi Kui tuled külla, siis enne koputa uksele Vaibale ei tohi ka kakada Kui on häda, siis mine vetsu Kui ajasid sassi, siis koristad ise Ära istu terve päev toas Prahti ei loobi laiali. Kasuta prügikasti Ära lärmitse toas, sul on ilmselt…
Nojah…
Tähevalgus, täht on särav, esimene täht, mida nägemas täna Soovida tahaks, soovida võiks omada soovi, mida soovimas täna
Aknalaualt maailma
Nägin langevat tähte. Mõned üksikud tähed isegi tervitasid mind. Ööbikud olid noka lahti teinud ja hakkanud häälitsema. Taevas kirjutas pilvedega oma armast lugu. Idas oli hommiku roosa. Tuul paitas. Mõtlesin, ehk kannab minuni tuttavlike lõhnu? Ja võib-olla ma tundsingi midagi — igatsus tungis sügavamale hinge