Autor: Artti

Kuum pohlamaitseline morss võtab õhetama juba esimesest tassitäiest. Teen endale ka teise tassitäie. Hiljem jahutan enda nägu külma veega. Minu essents vajab natukene rahu. Peaksin vast varsti magama minema Armastus on voolav ja lõputu, — justkui jõgi

Nädalavahetus Jänedel. Õnnelik mina. Armsad emotsioonid. Liig väsinud selle hea kirjeldamiseks Koduteel mängisid kaks väikest tüdrukut murul ja minu möödudes küsisid, kas mul raha. Vastasin neile jaatavalt. Üks tüdruk kohe hakkas seletama, et pean emmele ja issile lilli viima. Viis krooni tükk. Naljatilgad Karge udu roomas viimastes päikesekiirte valguses mööda muru — andis end tunda….

Jälle üks ilus päev minu maises elus. (Ning põhjust polegi ) Põhjuseks pole köitev raamat või päratult sinakas taevas ning tema kõrval toetav sõber päike. Põhjus pole ka heas muusikas, rõõmsas tulevikus või taskus olevas sajas kroonis, mis viib mind homme mõneks ajaks sinna, kus ma just hetkel sooviksin olla. Aga aitab neist võimalikest mitte…

Minu sisemus oleskleb täna energilises rütmis. Kõik möllab, kuid ei laamenda. Eilne oli inspiratsiooni puudus, aga tänases päevas ladestavad pisikesed mõtted ennast minus tuleviku jaoks. Hea, et algus on meie endi kättes. Kõik liigub positiivsuse suunas. Kes seda taipab, näeb ka maailma ilusana. Kuigi tähtsam elus sarnaneb tuulega — seda ei näe, vaid ainult tunneb….

Käisin täna uues raamatukogus raamatuid laenutamas. Esimeselt riiulilt, mis minu ette jäi, võtsin kohe noore briti esseisti Alain de Botton’i teose “Filosoofia lohutus”. Nõndaks. Mõtlesin, et võiks ju veel mõne raamatu kaasa haarata. Seega, kõndisin ilukirjandust täis riiulite vahel edasi. Esialgu ei avastanud midagi huviväärset — variante on nii palju, et ei oskagi kohe midagi…

Seinale ei joonista Söömiskoht on köögis. Onju Ära muretse liiga palju Vaibale ei pissi Kui tuled külla, siis enne koputa uksele Vaibale ei tohi ka kakada Kui on häda, siis mine vetsu Kui ajasid sassi, siis koristad ise Ära istu terve päev toas Prahti ei loobi laiali. Kasuta prügikasti Ära lärmitse toas, sul on ilmselt…

Nägin langevat tähte. Mõned üksikud tähed isegi tervitasid mind. Ööbikud olid noka lahti teinud ja hakkanud häälitsema. Taevas kirjutas pilvedega oma armast lugu. Idas oli hommiku roosa. Tuul paitas. Mõtlesin, ehk kannab minuni tuttavlike lõhnu? Ja võib-olla ma tundsingi midagi — igatsus tungis sügavamale hinge

Lõuna. Ometigi justkui hommik. Alles ärgatud ju. Mõtlen(muidugi ma mõtlen), kõike või kõigest vast ei tasu siia kirjutada. Vähemalt mitte otse. Muudame midagi salakeeleks, nii et mina mõistaks(võib-olla keegi arukam suudaks taibata). Pole mina ainuke inimene Kõigilt on midagi õppida. Mõnelt rohkem ja mõnelt vähem. Olen ajukäsn, kuhu hea mõte kipub ennast kinni pidama. —…