Autor: Artti

Vihma sajab, tuppa kajab, õhk on normaliseerunud põhjamaisele tasemele, muusika kõlab kõrvus ja sooritab hea meele käike, kott on osaliselt pakitud ning ootab toidukraami ja paari külmaks ööks vajalikku riidehilpu. (: Kas me kiirustame? Kes kiirustab? Kuhu siis? Väike vend: “Ronisin üle, kuid said mu püksid märjaks “ Suur vend: “Pissisid hirmust püksi?” Väike vend:…

Hääletasin tagasi koju. Veider päev oli. Üks vanemat sorti sõbralik vanamees võttis peale ja rääkis kindlat juttu, kuidas talle meeldivad Kukerpillid, ja kas mulle meeldib ka Teine autojuht õpetas, kui nahaalne peab olema äris. Ega ausalt ikka hakkama saa. Oskasin vaid nõustuda ja võimalik öelda Tallinnasse jõudes jalutasin poodi ja ostsin üheksa krooni eest õunamahla,…

Amos Lee – Lullaby Kuus hommikul. See oli kolm ja pool tundi und. Valmistan semi-tumeda tee koos kolme teelusika suhkruga. Magus on mulle alati meeldinud. Eilse taeva kildudeks kiskumisest on saanud sinetav sine. Vaikne õnn kõnnib iseendaga käsikäes ja annab hingeavarustes sosinana aimu. Voolav hingetõmme Elu on ilus, kuniks sa pole üksi. Naeratan värsket naeru

Postkaardi osa on 99,45 protsendi ulatuses täidetud ja külalised suundusid ka Riia suunas Lugu jätkus hääletamisega Tartusse, kus juhtus vaid pohmakas vanamehe tüütud küsimused rahaasjus. Kirjeldas mind kui halva südamega inimest. Vot olengi, kuid raha ma ikka ei anna, mul vaja süüa osta. Suundusin Viljandisse, kus sai mängitud jäätiste peale turakat. Kaotasin ja nüüd pean…

Põlv lõua all, istun ma köögis tooli peal ja vaatan, kuidas valmib kanada töötu puding. Tunnen eluenergiat minust läbi voolamas. Head energiat. Muigan

Ta on nagu haldjaprintsess. Ilus Käisin verd andmas. Nõel oli ikka kummaliselt torkav. Esimene kord polnud nii eriline, aga nüüd ikka võpatav Külalised TØehhist ja Kanadast

Vihmametslikus døunglis pean nüüd kasutama taskunoa asemel matØeetet. Lisaks endale laotud kohustused — neid hakkan vist maha laduma, et siis endaga tegelema. Olen egomaniakaalne Hoiatan, et kui jäätist jagan, siis lakun ka nuga. Vahel keksin jalalt jalale. Päriselt. Proovisin ikka mitu korda, kas kekslemine on tõsi. Oligi. (: — Unes: nägin, et olin tundmatus lahingus…

Aa, ee, uu, ää, öö, üü, aa, oo, ee — nägemisulatus kolmekümne sentimeetri kaugusel, seega mu käsivars kaob olematusse Jaapani liikuvate piltide maailmas hulkumas Olelen lõkke ees. Nii nagu eile. Lubasin julgelt aga agaramatel asjasse süvenenutel teha ainult naiivseid eksimusi. Juubeldasime aknalaual rändurite õnne õrnast mälestuste uhkest segadusest

Solberdan soojas porilombis ja äikesevihmas. Kriipseldan siia ühe lõbusa naeru. :laugh: Muidu on pimeduse sinakus. Just see öine luule ja saladus. Järjekordne tere äikesepoistelt Kõnnin paljajalu, sest kujutan ette, et elan üksikuimal saarel. Püksid on säärtest kulunud ja käes kookospähkel. Nägu on karvane ja lustist lõbus