Rubriik: Mägedel ratsutajad

Paar nądalat tagasi, kui ma Malagal olin teistkordselt, tegin ma Dean’iga raamatute vahetuse: łks nimeta thriller Jack Kerouac’i “On the Road” originaal manuskripti vastu. Tulemus oli edukas, leian ma nłłd lausa inspireeriv, just, nłłd kui alustasin tąna selle lugemisega – spontaansed ringi seiklemised ląbi Ameerika eelmise sajandi keskel. Seetóttu pole ka pąev otsa toast vąlja…

Ņun mikrolaineahjus teeb podisevat hąąlt. Tere veel ei ņelnud, kuid palju polnud puudu. Ilm Portugalis pole pąikeseline. Lihtne vihmatibune. Kass nąrib nailonkeelt kitarril Diivanil. Ringijooksvate kassidega. Aga muusika avab aknad-ukse kaugemale kui neli seina, mis halli ilma eest varjavad. Vąlja vņib minna, kuid vihmakeebiga paluks. Tralalaa Usun, et aina blondimaks ląhen. Melaniin ei taha enam…

Łllastus, łllatus, Artti on teel. Aeglaselt 200 kilomeetrit pąevas hąąletasin Madridist Lissaboni. Kolm pąeva. Harjutasin kitarrimąngu ja laulmist kņikidele, kes olid kuulamas. Mitte keegi. Łkspąev olen parem. Loopisin ka kive łle tee Eile viimane auto, mis peale vņttis, kirjutas mulle juhised peldikupaberi peale, kuidas “alcogido” (sotsiaalabi maja, kodutude varjupaik? no se ) leida, kuid linnakesse…

Lōuna-Hispaaniast ringiga tagasi Madridis. Kuhu edasi? Tagasi? Portugal ehk. Hulgun tänavatel tshello mängijate ja tänavallauljate vahel, kuulajateks ehk vaid kodutud. Kevadine vihm maitseb ōhku. Maailma asjad on asjadest? Hääletasin auto peale, kus kaks euroopa hulkurit on oma poeemid ja lūhijutud raamatuna välja printinud ja siis hakkanud neid müüma Tigu Värvid on klotsidena. Päike loojub. Muusika…

Pühapäevahommikused tänavamuusikud on endas inspiratsiooni leidnud ning end tänavale asetanud. Avatud rņduaknast kostub saksofoni, pealtvaatajate tuvide kudrutamist ning sekka vahel sireene. Kevad tervitab katuseäärelt, kus lilled on vanal katusekivil ōitsemas, piisavalt keskaegne ning ta on ilmutamas märke rōduuksest sisse soovimist. Vaid kitsas munakivitänav on lahutajaks. Ollakse ärkvel ning vaikides kogutakse mōtteid. Päike ilmub, kaob pilvedega….

Vampiirid tantsivad tangot ja koerakutsikad pōōnavad kivi külje all hommikupäikese käes. Inimesed jaävad hiljaks, harjutavad hiljaks jäämist vōi kardavad hiljaks jääda fantastilises puhtas ōhus ilusa sümmeetriaga Banaanileib on surfarile nii hommikusöökiks kui ka lōunaampsuks vaiksel anarhilises olekus. Sönad murduvad kainelt Köik

Olen uuele tasemele jōudnud oma oskustes ning talv on läbi saamas, kuigi talve pole olnudki. Päike kuumab ja lained lainetavad, kui öösel vaadatakse tähti ning tehakse head ja halba korraga; palju nalja ning otsivad pilgud leiavad teineteist Külamees eksleb ja jääbki ekslema. Läbi sigaretisuitsu näeb sinist seina

Kas ma mainisin, et sool eemaldab juuksekarvadest pigmenti, eriti veel pōhja-eurooplase heledadest juustest. Veidi ka ehk kulmudest. Aga nahk päikest saades läheb tumedamaks. Suudate ette kujutada ehvekti Igatahes praekartulid praepannil urisevad mu peale, kui ma neid puulabidaga häirin, lisaks pritsivad ōli nagu kujutleksid end olevat mürki pritsivad troopilised sokkid Loetud päevad lahkumiseni

Önnistasin inimesi oma shokolaadikoogi oskustega ja hommikul kutsusin neid unemaalt pannkookidega. Nii lihtne on inimesi röömustada. Ookean vaikib. Lame Aeg viivib. Päevade lugemisega on kerge alustada, kuid ununeb kiirelt Kassid kräunusid öö läbi, kuuldavasti. Mina magasin katusel, seega ei mind miski häirinud. Hommik algab linnusädina, kuke kiremise ning mosee pasunaga, kui aga viimast üldse märkab….

Lained on väiksemad. Otsustati, et ehk on mul aeg veidi suuremaid laineloomi püüda. Aga juba alguses mäest alla ronides märagde kivide juures libastusin ning löhkusin jalad, kuid viimast märkasin alles hiljem. Seal samas pidime kohe vette kargama, otse kividelt, minu önnetuseks laine tömbas mu otse vette. Hakkasin naerma ja kiirelt ujuma eemale. Lainemurdumise ajal ei…