Rubriik: Riimid

Erilistel päevadel Näen neid silmi Need nii sinised Nii selged ja säravad Mõelda suudan vaid neist ilusatest silmadest

Sa oled õhk, mis täidab minu kopsud Sa oled padi, millel puhkab minu pea Sa oled käsi, mis ajab minema valu Sa oled see, mis ajab mind hulluks Sa hoolid minust nagu keegi teine seda ei tee Sa võtad aega, et õppida mind tundma Sinuta olen segadus Sinuta olen kadunud Kukkun alla elutreppist Kaotan kõik,…

Magada terve päeva, et olla öösel üleval Vihmas laulmas, kui nutmas taevas Ootamas tähti, toetudes teineteise najal Me ei jookse sel teel Jutud. Saladused. Naer. Las nad olla kadedad Elu ebaõiglane Taevanurgad. Sõnade kaja Nagu meteoorid taevas, jätavad needki mälestustes kerge jälje Mõtted. Mõtisklused. Rõõm Aeglaselt mööduvad mäed, kui mänglemas me käed Aeg seisab jälle

Lihtsalt tahtsin, et Sa teaksid: Sa paned mind naeratama, Sinu järele igatsema Lihtsalt tahtsin, et Sa teaksid: armastan Sinule lähedal olemist, Sulle silma vaatamist Lihtsalt tahtsin, et Sa teaksid: tore, et olemas oled, tore, et kohtusime Lihtsalt tahtsin Sulle öelda

Kord lamab taevas hommik, kord särab õhtupuna Nõnda kulgeb kummaline tee sirgelt kaugusesse eemale Kord soised rabad ääristamas, kord heinamaad laiad, kord metsasalud, künkad suured, kord õitsvaid lilli täis aasad Kord sajab pehme lumi kord liugleb mööda tuul, kord kastab märjaks vihmasabin — siiski naeratus neil suul Liiguvad õnnelikult sel teel käsikäes poiss ja tüdruk…

Kõrgeimalt astmelt hämarast laotusest alla valgub kumisevalt pahisev õhku täitev küsimus Enese süda jääd kuulama Iga hetk on igavik hinge kahtluste varjus Hinge segaduses rändamas, kõik viimne ja lõplik Mure tihnikusse tihedamasse peidan ennast sinna Suure rõõmu kajastus ja ekslev pilk südames — pimedaima hetke jätk

Peatumata Kiirustamata Kuhugi kostumas, viskab vaikuse karje üksinduse väravas pikki niiskeid varje Peatumata Aeglustamata Näib kihutamas, hall häbi valu lihtsas säras mööda mõtete radu

. aeg käib ja käib kõik teadmised, öeldakse, et taevas näib pehme siresinine kui igaüks ütleb, kui igaühel on õigus, kas usun, et taevas kõrgel pehme siresinine kui kullamaitse sõnal kui ujud unistusena, kujuta taevast ülal pehme siresinisena

Kellaliiva tiivul hingepõhja rusub Sinust lahkuda ei taha kinni hoian kiivul Usun udukardinate taga — lahkuda pole vaja

Nukras jaheduses lõõtsub õnne umbsus lõikab valguse hämarus märga pimeduse läpatust Ettevaatlikult liikudes õhk ärevusest kihisemas hõljub vihmasaju varjus tumesinine vaikus Kostub äkki kriiskamine vali saabub linnukari tihe justkui valge pilve must vari millel puudumas sihe Lärmitsevat linnukuhja imestunult jälgimas kargad õhku tühja seesmus tundmatusest elavnemas