Rubriik: Riimid

Sinine viiul Punane trummipõrin Kollane flöödiheli Värv kui emotsioonidering, ning hing Hing paljude keeltega pill, mida mängimast ei väsi, minu kogenud käsi

Mõni aastaid rändab,otsib leidmaks elu ülimväärtus, tõde Mõni tunneb elu, õnne hinda ka kodu seinte vahel

Siresinine taevas taustaks, särab kõrgel kuu Pilvel pehmel astuks, kui mind ei köidaks muu Maad katmas pimedus, soojaks muutub süda seest Kadumas on isekus, kui võtan maski eest Lebab peenar minu ees, sinna elulille istutan Pagan, vaid pool ööd veel ees Kiiremini end tegutsema piitsutan Valjult kirun ma, hommiku valgus saabumas: jälle, jälle, JÄLLE ebaõnnestusin…

Loojuv päike valamas kollakat valgust Org vajunud varju jahedasse Linn varemetega jõekäänu taga Elav, surnud linn, otsekui eraldusid Lahutamas vaid sajandid Tekkiv rahutus, nukrus, minevikuigatsus Taevas linna kohal, imede ootel unelemas Tahtmatu mõte, nagu linnalgi, endalgi kaks hinge Kirjutatud laupäeva varahommikul ühe kena inimese sünnipäeval

Tühjad toolid ümber laua Väike küünal, kergelt keskel põlemas Ning mina, mina nurgas istumas Vaikne tuuleiil küünla nii hoolimatult kustutab Langeb pimeduserüü Silmist kaob helk Aeg peatub Pisar põsel veeremas Minu süü – nad on surnud

Loojuv päev, pehme valgus Mustav öö, sobiv algus Eemalt kostub vaikne hääl, Hõljuv vari liigub üle mäe Kohtumine Näost näkku vaikivad Mööduvad tunnid Tõuseb päike “Pimeduse varjus jälle,” kostab vaikne hääl

Õhetavad põsed, läikivniisked silmad Puhas, õrn nägu Etteheidetud harilikus? Peene irooniaga punastama paneb Kahemõttelised laused, armunud pilgud Lõkkele puhutud lootused Igatsev pilk, mis lausa anub sügavsinine leek silmades: ära lahku Ühele erilisele inimesele

Liigub sõna nagu tuul, mis pühib naeru suult Silmis leek lahvatab ja hing seest plahvatab, ning nagu kuul, tungib sinu sõna minu südamesse

Aah, valu, just seda ma ei talu jah, ei talu, noh, olen nõrk

Olen leib must, kes ronis välja ahjust Mida paganat — väljas valge, sees oli küll must