Rubriik: Riimid

Ära räägi kiirelt, see on loll jutt Mul kurgus nutt Sa kleebid oma mõtteid igale poole Järgmisena avastad, et mind pole Sa ainult karjud Ma vaikselt harjun Selge? Aga me võiks kohtuda

Keskööl on paradoks entusiasti jooks kakskümmend minutit *** Ma niisama ei mõtlegi, ainult vahel tegutsen Totakad ideed kilpkonnadest, uus armastuse test Aga palun siis, vaatan ma üles ja näen keskööd Lootust on käia raudteel ja möllata meloodias Ilma kuidagi ei suuda jäta asju soovimata Ma jätkan

Ma mõtlen, et sa mõtled metsa Me koos ses loos mõtleme Kõik mis võiks, kui vaid oleks ja ainult takistusi poleks Tõde oleks viljalõikus või lõik, kus astud, mis teeb ellu nagu kasvav leek, kingib sulle uue lelu — elu Nagu lauamale, mis sind lükkab eemale, vaid mind, mu silmad on väsinud, mahl ei maitse…

Sinust unistatud hetki on tuhandeid, mis algusest peale ühendamas meid: su silmad säravad kalliskivi tähed; su pehme suudlus aina rohkem hinge läheb; su kallistus on kirge täis lõõm; sa kuuvalgel lill, mida vaadata rõõm; Oh, sinust unistatud hetki on tuhandeid Veidi mõtlen, unistan juurde neid

Ärevus kirjutab põrandale põranda-vale, olen otsinud, ainult ohtu trotsinud, milline järjepidevus on armastada sind, maailm viie sõrme vahele peidetud: keskmine tipp on ägedus, äärmistes on mõistus kaheks heidetud kõikjal mujal mõistatuslik pimedus, just nagu seelikus neiu imeilus

Mõtleks, õmbleks tõmblemise seina külge kinni, liiga palju sa räägid, see seab su ohtu, kui oled seiklusel, mis teguderohke, su silmad mustaks määrib, ja kaotad oma õnnelikuse pagasi Ja kus siis enda asukoha kaardil märgid Ohates hoiad end tagasi

Soe valgus öös mu nime ära sööb. Kell täistundi lööb. Aeg lahkuda, head ööd

Oled sa minuga või kus sa oled Kohtuda innuga oleks vast tore Mul on sulle lilled Mul on sulle mina Mul on sulle minu aeg Võtan su käe, mida hoian hoolega Ma maailma ei näe Olen vaid sinuga See on siin See küsimus Sõnade laviin Vaikuse ülimus Aeg läheb kiirelt Tahaks vaid rohkem Sa oled…

Millal sa tead, et valminud on luuletus? Valminud esimeseks elujõuliseks hingetõmbeks? Kui müstilised mõtted sunnivad taevast rahus ja puhtas ilus avama ennast, kui valgus on segatud meie meeltesse ja tõenõelad on torklevad meie nahas ja läbi meie kontide on kootud lunastuse kangast, ja kui hing nutab tuhandet surma, ja sõdalasi meenutatakse igas värsis, kui nende…

Hüppan üles, püüan maailma kannan süles lilli, hüüan maailma päikesetõus maitseb kui vanilli ma ei või peita ära, vaatan silmade sära kõnnin sirgel seljal kujutelma ei su käed mu puudutust eita õnnelikuse tuul hakkab laulma või proovib lihtsalt heita nalja või ehtsat palja ulma