Rubriik: Riimid

Mida me teeme? Midagi, mitte midagi! Iialgi! Vähemalt kunagi oli nii Ainult päike otsib uut päeva Nägi vaeva, hüples pilvete imetluste eest Pilgust tõuseb erutust Vihmatilgast lõpeb elutust Ja päike maalib uue päeva mustrit Kas Sina kardad? Või panen kirjad ümbrikusse tagasi Miks magasid? Päike hingab uue päeva süütust, saates kolm sasipäiset kiirt meeldivasse seltskonda,…

Lubamatu lubaduste murdmine Lubatud lubaduste mitte tundmine Uute lubaduste peale sundimine Vanade lubaduste üle kündmine Uskumatute uskumine reeglisse, vaatad tummalt peeglisse, näed julmalt tühja nägu, mis lihtsalt . ajab kägu, puhub üles tundmatuid keeli, kõrvetab mustaks süütuid meeli

Sa mul kõrval lendled unistustes nagu pendel reaalsuse jagu ja abstraktse une suvemahlade huve Tarmul sammal rohulibles siples ajahambal tohuvapohu valguse rohu ja sammul armus vaja kanda arvamus soovida uut aega kus ükskõik leida valgus, mis annaks valikut, kannab kergemini sinusse heitmata sõnade hinge, et mõtlemata oled minuga üritamata, sest olemine on lihtne, muredeta koos…

Tuul aknast sisse astus sõnatult, mälestuste sall ümber kaela, pilgus, kuidas ta üle rohuvälja ühmas, kevadtundes noor tuul vanas mõttes Suur lembus, naerutakt, üle kuristikku hüplev tuul vihiseb siiralt lõhnu kandes, viisakalt mällu sööbib sosinaks

Oh, kui elu oleks karbis!? Too aade mul mõtteid tarbis Ennäe pärlmutri sees eikeegi liivaterast mees, kelle koberlikus peos õilmes siniliila eos, mille õite vahel sõnamänguteta teos Teose puidust kaante vahel sidumata sõrmede armundroosa ahel loomas, kuis roomab uni õhtu karikasse, millest joomas käib kuulsaid kuntsipäid ja rääkimas universumi maalikunstist nad, ja kuidas meri kätkeb…

Kandlemängija kohvitass kukub laualt maha katki huvitavateks kildudeks Vaikus uue kohviga täidetakse, algab puulehtede mäss: nemad ei saa magada, kui nad pimeduses läidetakse, ning imelik unenäodøäss salgab, kuidas salli kannab tukuva kakao maitsev mass, suvehommiku kakao

Suur punane pohlamari kukkus põõsast alla, kartes kummaline vari ta jalge alla tallab

Mõelda, avastada palju, kuid aeg kui kalju seisab rahus rannal, kus kõrvu sosistamas merekohin Aega juurde arvele kanna, minut või paar, kui tohib?

Ja maalib maailm pildi: ühe tooli näol ta laguneb Võitlus asjade nimesildi ja hingede vahel jaguneb Olukord sõnadega vestab, seiklus teguderohkelt kestab, seni kuni saadud aru mis on ei, mis on jah, milles kõik seisneb kah

Ägiseb viiul kägisedes üldsegi mitte meeldiv On tühjus, on üksindus Ka seegi meeldiv pole On vaid üks põhjus. Ole! Ma olen avatud, käed laiali avatud Käitumine tavatu Tunnen, kuidas hinges tabatu Poleks ma nii vabatu Langen armsasse eilsesse unne, kägisedes viiul väriseb, pillimängu üle viriseb “Too uudsust mängu!” mulle käsklusi kähiseb