Rubriik: Riimid

Klaaspalees, seal sees pragunenud klaas lebab maas Ei me räägi neist, ei me tee välja teist Kas huvitab millised me seest Klaas põrandale nii on veatud Kujundid kuidagi nii on seatud Ja kui sa seda vaid näeks, usu, minuga sa jääks Kuid ei hoolita sisemusest, tähtis meil on ju kest

Kajatus ajatus seob rohelust peletava reaalsuse ulme Mängeldes puistades pimedust tunnen vajadus kortsutada kulme Kortsutamisest paremat midagi tasub eemal olles karjuda Pimeduse tühja nähes sinagi võid sellega ära harjuda Püüda kähku mis unustatud Ei saa põgeneda, olen teel Mu lootused nüüd purustatud Kurbusest üle voolab meel Ootan aega kuni selgub, et pimedus nüüd valutu Laialt…

Kõnni minuga täna Hoia mu kätt Hoia mind lähedal Ära lase mul minna Istu minuga täna Kaisuta mind soojalt Puuduta huuli Ära lase mul kunagi minna Hoia mind täna Puuduta juukseid Sosista kõrva Ära lase mul iial minna

Päikese kiirtevihu kiire kadu Õhtuöhe õndsuses mõtisklustest kuhmub, kui mõistus neist kiirelt tuhmub Hing kurbub ja . miski murdub Minnakse tagasi, kust tuldud Käiakse mööda mahajäetud radu

Sõnad sosistavad Neis komistan Hääled head Kõrvus narritamas Sõnatult lausumata Seisan Tundest tahaks lõhkeda Nii kaugel Siiski lähedal Pikali heidan Mõtlen. Unistan

Tähevalgus, täht on särav, esimene täht, mida nägemas täna Soovida tahaks, soovida võiks omada soovi, mida soovimas täna

Nägin sind silmitsemas mind, kui olime mäe jalamil See mind huvituma pani, mida näed, kui vaatad mind Tõusmas päike on kõrgele, ning ma ei tea miks, kuid kõik paistab palju paremana, kui toetad pea minu õlale Ja kui sa vaatad mind, ma tunnen soojust, tunnen vabana See pani mind huvituma, kas sa tunned samamoodi mõeldes…

Nägin sind silmitsemas mind, kui olime mäe jalamil See pani mind huvituma, mida näed, kui vaatad mind Päike on säramas kõrgel, ning ma ei tea miks, kuid kõik paistab palju paremana, kui toetad pea minu õlale Ja kui sa vaatad mind, ma tunnen soojust, tunnen vabana See pani mind huvituma, kas sa tunned samamoodi mõeldes…

Seirav pilk pilveaknasse valgesse pehmesse taevas hõljudes langevad päikese kuldsesse hange nad Süda on raagunud Rännukihk saabunud? Vakka seisab, kardunud, kõvaks marmoriks tardunud Saabub tagasi vantsides õnnest, rõõmust tantsides kaks süda. — Nad ujuvalt koos liiguvad sujuvalt Süda tundeist mahlane, pole tuumatu ega tahmane Hoida endale ei raatsi ma Südames on graatsia

Ei räägi minuga ühed sõnad — nad vaiksed ja rikkis häälega Tühjus minule, kui kordumatu kaja nüüd müüa maha mind kellelegi kergelt. Kas vaja? Jah, ma tean, kuid mitte vähem kui poeet, kes armsamale sinule oma südant kirjeldab