Rubriik: Tavatult teisiti

Olen arenenud viimaste nädalatega rohkem kui enne aastatega

Kell on jälle pool neli hommikul. Jälle üks unetu öö seljataga. Olen mõelnud ja mõelnud, ühe mõelnud. See oli üksainus kahevõitlus

Rändan imest imesse

Ta olemus põletab mind nagu tuli, aga puhas ja ilus tuli, millesse tahaksin kaduda ja hävida

Kui suur õndsus võib mahtuda inimsüdamesse! Nüüd võin rahulikult surra — olen näinud imekaunist inimest. Rääkigu ta millest tahes, ikka on ta sõnad nagu salajane kallistus

Ma olen armunud. Ta on minust kaugemal kui kunagi varem. Olen täitunud sädemetega. Nägin teda unes. Nägin tema imelist pilku. :love:

Pärastlõuna. Päikseline ilm ning sinine taevas: inspiratsioon ja loomingulisus missugune. Olen harjunud mõtete endale hoidmisega ja ma ei tahaks neid jagada. Tegelikult tahaks küll, aga tragöödia seisneb selles, et mul pole lihtsalt mõtteid, mida jagada Kevadmasendus

Ma olen inimene

Miski minus on puhkenud aastate vaikse arengu tulemusena, mingi teadlikkus. Armastuseelamuse igatsus, kas see on mu elu keskpunkt ja saladus? Aga jällegi, mida mina ka tean – olen alles noor

Praegu on lihtsalt super(hüpermegafuper)hea tuju, seepärast teen sissekande ka blogisse, et näidata ka teistele seda. Rohkem hetkel polegi mul midagi öelda Igatahes nüüd . magama