Väike linnaäärne surnuaed kõrgete puude all tukub häirimatus rahus. Tuul lõõtsub küll siit ja hingab sealt, kriiksutades põlispuude raagus oksi vastamisi, kuid lõpuks loobus, jäädes hoopis vait. Tekkinud vaikuses võis selgesti kuulda, kuidas rasked hauakivid surnuaias korrapäratult lebasid. See kõlas nagu vaikne ühetooniline muusika, oleks vaid kuulajaid leidnud