On olnud seiklusi ja seiklusi ja seiklusi.
Vahepeal koroona juhtunud. Vahepeal blogi oli katki. Pidin asjadega ja värkidega kolima, aga tegin korda nüüd enamus asjad. Saksamaal tööd teinud, taas Prantsusmaal, taas Saksamaal, kuna Marokko on kinni.
Aga minu ajastu Prantsusmaal on läbi saanud ning nüüd on uued ettevõtmised. Nimelt olen Portugalis avamas oma enda surfimaja: me kutsume seda The Far End Surf House. Miks The Far End? Mäletan, kui otsisin nime, siis käisime läbi igasuguseid variante. Kuid mis oleks minu jaoks sümbol portugali jaoks. Istusin vees ja kujutasin, kuidas ma tundsin end esimest korda, kui ma ütlesin kõigile, et ma nüüd lähen hääletan Portugali. Utoopiline värk ning lisaks Portugal oli kaugem koht, kus ma Eestist oleks jõudnud minna — The Far End.
Novembris, kui töö sai Prantsusmaal läbi, läksime naisega Portugali, lootuses, et äkki see aasta leiame sealt endale midagi. Ja voila. Seal oli sõnatuks võttev villa. Natukene eemal rannast, kuid ümbruskond ja olukord majas oli meie jaoks imeline. Nüüd on meil siis maja ja märtsi lõpus sõidame kohale ja aprillis on juba esimesed külalised. Ajakiri Sport tegi ka intervjuud ja ma loodan, et on teisigi, kes tahaksid minuga koostööd teha. Kes ei looda, see ei saa.
Igatahes, seal villas on tünnisaun, suur puuvilja aed, minu arust 600 ruutmeetrit, viis tuba, glämping, põhjaveega bassein, tiik, võrkpalliväljak, kõrvalkorter ning päikese- ja joogaterrass.
Aga tulge külla…