Ta ajas end jalule, ikka veel pistoda mõlemas käes. Ka meie tõusime. Hiiglane kargas püsti nagu oleks saanud põletusi draakoni tuleleegist. Tema silmad põlesid ja huuled läksid paokile, nii et tema peaaegu rohelised hambad välkusid. Ta pidas kindlasti iseendaga ränka võitlust. Kui oleks läinud lööminguks, siis tulnuks meil vanamehe julguse eest tõenäoliselt eluga maksta. Aga niisama kindel oli ka see, et enne veel paljud inimesed ja düülid surma või haavata saavad. Hiiglase vastas seisev noor düülide pealik teadis, milline kohutav relv on hiiglase nui ja tema oleks esimene, keda see tabab. Oma isa ees oli ta vastutav kõige eest, mis juhtub, ja kuigi düülide juures ühtegi meest sõjasalka ei sunnita, allub ta, kui ta juba kord juba läheb, raudsele korrale ja armututele seadustele. Düül ajab omaenda pojadki surma, kui on vaja sõjaväelist korda kaitsta. Kui keegi on osutunud võitluses araks või võimetuks ennast valitsema ja isiklike huvisid ühistest kõrgemale seadma, siis langeb ta üldise põlguse alla. Ta peab ekslema väljatõugatuna tühermaal ringi ja võib ainult seeläbi jälle mingil määral ausa nime saada, et pöördub tagasi omade juurde ja laseb end aeglaselt ning piinarikkalt surmata, seega vähemalt tõestades, et ta suudab valu kannatada. See on tema jaoks siis ka ainus võimalus pääseda düülide jumala Gwendolyni hoole alla. Mõte Gwendolyni juurde pääseda ongi see, mis düüle ajendab tegutsema nii, nagu pole võimeline ükski teine rass
Sellised kaalutlused võisid nüüd düüli peast läbi käia. Kas ta peaks alustama võitlust kartes, et jääb hiiglasele alla