Entroopia tähendab süsteemi pöördumatut ülemikut korrastatud olekult mittekorrastatule
Juhtumisi saab ajast taas midagi muud
Alles pool neli öösel leidsin end teki ja padja vahelt. Ennem ma lihtsalt kuulasin väljas tuule aimdusi, selgitasin puudele pisut tõde, ja imetlesin sirpi, millest kunagi tulevikus saab hõbekuul. Sõnatult kostus maailmas unenohinat
Cico
Kassike Cico hüppas hommikul mulle vaikselt voodisse ja limpsis hommikutervituseks minu nina ning nõnda algas eriskummaline päev, kus ma sekundite mänguga jõudsin vaevu bussile; poest ostetud troopilise porgandimahla paki korgi viskasin maha keerates automaatselt prügikasti ja nii pidin selle kiirelt sisse jooma, enne kui uuele bussile astusin; ajasin sassi kohtumispäeva toreda inimesega — arvan, et…
Kõige harmoonilisus
Mõnikord tundub, et asjalood pole just need kõige õigemad, kui äkki lööb su pea kohal põlema punane, ei, sinine lambipirn ning tekib idee. Mõte, kuidas võiks olukord edasi areneda ja elada ilma minu juuresolekuta. Aga mõttes ma tean, et kuskil on ta ja temaga tegeletakse, või siis mitte. Kuid . (pikem paus) miskit toimub ja…
Rosinate poletus
Aap, aga hetkel ei saa rosinaid lisada. Side lõpp
Esimese jaanuari olemasolu
Viibin eilsest Viljandis ning olen sasipusal külas. Uus päev on lõppemas ning avastan, ja mõtlen pikalt ja arutlen endamisi vastava avastuse üle, ja sätin kõrvutama erinevusi ja erinevusi. On teistmoodi
Üks õnnis uni
On mingi hetk täna. Piir. Mul aga pole sellest aimu. Ma ei tunne seda. Kuid hetkel . olen eemal armsas hoovuses “Anna nätsu. Emme ei luba magusat, ainult nätsu ja teisi toitaineid “
Ruum
Punased telliskivid seinamüüris joonistuvad oma arutus mustripragudes kaootiliselt välja, kui päike õnnistab neid oma kiirtega. Lisaks kevadisele valgusele, mis ruumi poetud vaikselt, õrna külmusega, pugedes kõige keerulisematesse lõhedesse, piludesse ja aukudesse, et anda märku kõigile enda kohalolekust, kingivad ruumile kuju ka kiviseinal paiknevad valged paberlehed, kuhu on selgelt ja oskusliku kergusega visandatud musta pliiatsiga ruumis…
Peaaegu…
Värsked apelsinikoored vaatavad laual mulle otsa, kui keha leiab mugava asendi seina najal ja pea põsakil vastu kätt. Vahel, kui ulatud tähe järele haarama, taipad, et see on vaid veepeegeldus
Pargis
Olen jalutuskäigult tagasi tulnud. Ta rääkis mulle, kuidas üks õhtupoolik ja sündmus, mille vastu ta sõdida püüdis, aga mida ta samal ajal ka ihkas, on talle hinge jätnud igavese jälje