Linnud vaikivad. Suure sammaldunud kivi otsas kükitab vana neljajalgne puumaja, mis on nurkadest ja äärtest kaetud ämblikuvõrgu kudumitega. Räämas õunapuu oksad kraabivad tuulekohinas katusekive ja seenekujulisest korstnast imbub välja hõbedane suits. Üks kortsus ubin kukub oksalt alla ning veereb korstna ja katuse vahelise augu äärele. Ta kõigub seal veidi ja seejärel langeb alla suure peomelu keskele, mida valgustavad paharettide hõõguvad rohekad terved silmad. Luukered valgelaigulistes mantlites keerutavad jalga rütmilise muusika saatel. Varjud üritavad jäljendada hiiglaslike maipõrnikate kogusid. Kummitused uluvad taustalauljatena, löntis teravatipuliste kaabudega nõiad peksavad luudadega vastu põrandat ja imiteerivad viimasel kontserdil nähtud trummarit. Pisuhännad ei saa seal juures pealtvaatajaks jääda ja nad suudavad lagedale tulla uut populaarsust kogumas balettitantsija ja metallkontserdi pealtkuulaja hübriid liigutustega. Naerurõkkatused olukorra üle kostuvad üle terve maja, ka teisele ja kolmandalegi korrusele ja ka välja, et linnudki on hakkanud pillerkaaritama