Kell kaks
Kell kaks neliteist null kadusid kõrbe saia lõhna saatel metallist valguslaternad kõrvaltänavalt halli tuhka nagu raske tina, mis oli vandenõuteooria loomise ainuke hind lõuna-prantsusmaa regioonis, kus toodetakse roosasid kampsuneid, mis hoiavad sind ja mind isegi veel miinus kümne kraadi haru juures soojas, kui sa just pole hiljaks jäänud nende muretsemisega, mis kindlasti kah raamatukaante ka vahelt ka juhtunud ka on, kui sa ka pole kella vaadanud ja mõelnud, et millal ometi oleks aeg oma kallile sõbrale vastu minna, keda sa pole minuteid näinud või aastaid tegelikult, kuid sa soovid, et need minutid vahetuksid ja uue aja hoo tooksid, mil saaksid sa oma kuulsamatest tuntuid teoseid esitleda, kuhu peale on maalitud pintsli kraapimisstiilis eilse õhtu sinine väga artistlik päikesetõus loojanguga, mis kuulutas lindudele magamamineku aega, aga tead küll, nad on nagu lapsed, kes veel sidistavad pool ööd enne kui aimavad, et tegelikult võib kapikoll või voodikoll neid niisamuti üles otsida ja unemaa seiklustest ilma jätta, mis on täiskasvanuks saamise puhul üks kõige tähtsamaid komponente.
Nagu kuidas samamoodi mutrivõti, millega saad peaaegu katkist knihvis kuuest mutrikest mootoris keerata või trükimatult kasin trükimasin, mida on lubatud avatud puuäärtega aknast alla visata, kus oled enne muidugi viisakalt istunud ja linnuse eripärasuse silmapiiri suunas avatud silmi pilgutanud, et oma eksinud vaiba alla maandunud rännukihku maandada ja sirgel seljal küüru peites uhkelt mõelda, et tegelikult on sul üüratult hea elu, mis nii-nii tõsi kui ka poleks on lihtsalt visade kirjanikeisade parim asi, mida sulle suure nina alla valge kindaga hõõruda ja sind kreemisest söödamatust ehitusvahust vabastada.
Kell tiksub, seier haagib aega, kuid mistarvis hambad ikka on niisama valged, saba on kuristiku jalge vahel, auto valgete saiakääridega, kuid ilma juhita, kes istub kõrvalkonkuga baaris ja joob vanaks läinud sõbralikku haput piima, millega saaks juba rihitud seinu värvida, möödub nagu läkitatud mees vanemas eas ja kallis kuues, mis on läinud halliks lihtsalt paljast mõttest olemaks mõni teine värv, millega inimesi enda kõrval rõõmustada ja rüütada vanasse samuti normaalsesse hullumeelsesse kaootilisse kohvitassi kakaomassi, kus sa tuhandlikult üritasid lisaks mullide kuulatamisele ka tuleviku ennustada ja oma ammu kadunud vanaemaga rääkida, kes sulle alati tegi hästi pakse pannkooke, kus olid alati sees maitsvalt soolased seened ja kohvioad, mis peaks tulevikus sind kurjast teest eemale hoidma
Udune vaip ja just äsja keema pandud teelise sünkjas-külm kraanivesi on valmis kasvatama kujutlusvõimet nälgivast eeliseta veevalaja kallavast tühjast ja raskelt selgroogu kraapivast karujalast, mis on kõikehaarav täiendus puhkepausi ajal toodud musta-valge laigulise suvevarjude klaasseppade rõõmustav kiiktool, kuhu peale istudes ja punast etüüdtekki endale peale tõmmates avastad, et miski pole ealeski ammendatud, vaid mõistuse piir on kujutlusvõime kütkes endale uut nime otsimas, millega ennast taas maailmas kuulsaks teha, kuigi see pole eesmärk, on unine tahe ja sula unistuste selge soov olemas
Vaiksemaks ja mitte väiksemaks laiuv vaikus täidab ruumi, kui tolmune tegelane astub vaikselt, ikka vaikselt ja aina vaiksemalt üle silla ning mõtleb, kuidas muusika rütmis ikka paremini astuda ja maailmale näidata, kui õnnelik ta, sest teda paljugi ei huvita, kas ta suudab oma ebakorrapärase suuruste jalgadega lihtsalt otse kõndida ja tee ääres lampe lugeda, või isegi neid paitavalt teretades nagu kaelkirjakut hoiaks kodus looma lemmikuna, kes malet ei mõista, kuid kabes ja muus lauda mängudes mulle lihtsalt pähe teeb ja produtseerib käsikirja kasutades karje siledakarva kassile, kes lükkas ümber just lauale toodud rasvase suppi mu tavalisele lauatelefonile, mis küll ei tööta, kuid suppi ka ei talu. “Tead,” ütles ma kassile, “mulle meeldis see telefon ja sina istusid kogu aeg oma ühe kohakese peal, kuni ma rasvase suppi lauale tõin
” Ja siis kass vastas. Antikarje ilmus mu kõrvadest. V
A
I
K
U
S. Ei, mitte. Kass ju rääkis. Suppi polnud, sest see oli ikka veel köögis. Elasin läbi järjekordset déją vu ülimelamust, millega uude korterisse ei tasuks kolida, kus ka samuti mu lauatelefon ei tööta. Isegi mitte teesklevalt.
Leidsin hingavad kikivarvul juhised, kuidas sulle pilve tagapeal võrgutavalt öelda, et
. et aeg
. aeg
. a
. e
. g
. oeh, aeg on kolmetäheline kalavõrgu taga sündimata olek, millega emba-kumba mineviku, tuleviku või lõppu hiljuda nõnda nagu märkisid märkivalt laulujaurud eile, kui taas oli iseäranis suveaurust segaseid inimesi kokku endaga kiirelt saamas, et alumiinium peeglist lugeda, kuidas keegi eriti eriliselt tark sinna huulepulgaga on lõbusalt kirjutanud vigases käekirjas, et ärge jooge vesist kraanivett, tähendab, ärge üldsegi olge selle kraani kohal, kuna see on minu peegel ja kui te kogemata kohe ära ei kao, siis astun ma siit peeglist välja ning teie nime küsimata toon teid tagasi bändi ette, mida te kuulata ei soovi, kus kohas te ka ei oleks, polemata mul teiegi mingit tegemist vaja teha. Tahtsin peegli isikule iitsatada, et olen ainuke inimene siin hoones viiekümnendiku kilomeetri raadiuses, aga põle käedagi
Istun öises tänavalaterna valguses, kui kell on kaks läbi üks minut veel