Rubriik: Ääremärkused

Jälle üks ilus päev minu maises elus. (Ning põhjust polegi ) Põhjuseks pole köitev raamat või päratult sinakas taevas ning tema kõrval toetav sõber päike. Põhjus pole ka heas muusikas, rõõmsas tulevikus või taskus olevas sajas kroonis, mis viib mind homme mõneks ajaks sinna, kus ma just hetkel sooviksin olla. Aga aitab neist võimalikest mitte…

Minu sisemus oleskleb täna energilises rütmis. Kõik möllab, kuid ei laamenda. Eilne oli inspiratsiooni puudus, aga tänases päevas ladestavad pisikesed mõtted ennast minus tuleviku jaoks. Hea, et algus on meie endi kättes. Kõik liigub positiivsuse suunas. Kes seda taipab, näeb ka maailma ilusana. Kuigi tähtsam elus sarnaneb tuulega — seda ei näe, vaid ainult tunneb….

Käisin täna uues raamatukogus raamatuid laenutamas. Esimeselt riiulilt, mis minu ette jäi, võtsin kohe noore briti esseisti Alain de Botton’i teose “Filosoofia lohutus”. Nõndaks. Mõtlesin, et võiks ju veel mõne raamatu kaasa haarata. Seega, kõndisin ilukirjandust täis riiulite vahel edasi. Esialgu ei avastanud midagi huviväärset — variante on nii palju, et ei oskagi kohe midagi…

Seinale ei joonista Söömiskoht on köögis. Onju Ära muretse liiga palju Vaibale ei pissi Kui tuled külla, siis enne koputa uksele Vaibale ei tohi ka kakada Kui on häda, siis mine vetsu Kui ajasid sassi, siis koristad ise Ära istu terve päev toas Prahti ei loobi laiali. Kasuta prügikasti Ära lärmitse toas, sul on ilmselt…

Nägin langevat tähte. Mõned üksikud tähed isegi tervitasid mind. Ööbikud olid noka lahti teinud ja hakkanud häälitsema. Taevas kirjutas pilvedega oma armast lugu. Idas oli hommiku roosa. Tuul paitas. Mõtlesin, ehk kannab minuni tuttavlike lõhnu? Ja võib-olla ma tundsingi midagi — igatsus tungis sügavamale hinge

Lõuna. Ometigi justkui hommik. Alles ärgatud ju. Mõtlen(muidugi ma mõtlen), kõike või kõigest vast ei tasu siia kirjutada. Vähemalt mitte otse. Muudame midagi salakeeleks, nii et mina mõistaks(võib-olla keegi arukam suudaks taibata). Pole mina ainuke inimene Kõigilt on midagi õppida. Mõnelt rohkem ja mõnelt vähem. Olen ajukäsn, kuhu hea mõte kipub ennast kinni pidama. —…

Piimjas udu valgub vaikselt niidule ning varjab kõike minu pilgu eest. Tuul on taeva roosasid triipe täis puhunud. Jalutan vaikselt koju. Mida ilm mulle jutustab? Ilmselt midagi. Alati pole sõnu vaja. Laseb end vaid imetleda. Oleks kitarr, mängiksin katseks. Lihtne, kuid siiski hingele soe päev. Igas mõttes. Uni Igatsen

– Artti, räägi nii nagu telekas räägitakse – Et sina oled Michael Schumacher? – Jah, mina olen Michael Schumache ja sina oled Krimi Väikonen (Arnis kukub rattaga ümber ) – Artti, kes mina olin? – Michael Schumacher – Michael Schumache sai haiget – Artti, väike peatus. Sööma peab ka. (Pisike mõttepaus ) – Minu auto…

Naudin tänase päeva võlu. Püüdsin ja hoidsin erilisi hetki. Maailm on ilus. Meenub, et mul on mälestus. Selle sinase õhtupäikese valguses istusin ma emaga köögilaua taga. Olin siis viie või kuue aastane. Sõin küüslauku ja leiba, et ma väga terve oleksin ning minu pilku oli püüdnud seinal olev juhe. Maailm oli ka siis ilus

Taevas on polsterdatud tumesinise pilvesametiga. Kuldne päikeselatern loojub. Kardan pisut saabuvat nädalat Mul on sinust tuhat pilti tunnis; kõik on erinevad ja kõik tulevad tagasi