Rubriik: Kirjutiskled

# Tavaline roosa draakon siniste täppidega Legend räägib, et kunagi olevat draakonite emal olnud seedehäire. Tark öökull, kes kõrval pesas elas seletas talle, et söögu sisse käpatäie mulda, kus peituvad ju ‘Vihmaussus Regularis’ kõhuolendeid. Kahjuks kasu neist polnud, emme langes kõhupiinadesse ja enne kui ta taevaväravatest möödus, sündis pisike roosa draakon siniste täppidega. Erilised oskused…

On kaks asja mõtles jäätist limpsiv vend – üks on murul lebades kuldne kesksuvine taeva ja teine sinise ninaga valge buss tagahoovis seismas. Selles bussis on kõik mu seiklused. Vahel avan ma kõik aknad ja uksed ning istun tagaistmele ja ootan, mil keegi sisse ronib ja juhtimise üle võtab — aga, keegi ei tule. Ja…

“Maailm vaevleb agoonias, mil ägeneb globaalne mõtlemine, mis põhjustab globaalset soojenemist(või on põhjuseks nina nokkimine) Alates sellest ajast, kui teadlased avastasid Øokolaadi laheda mõju, on hakkanud Øokolaadifirmad tootma üüratus koguses Øokolaadi igale põnnile, vanainimesele ja koerale Ning nüüd on 90,1% maailma populatsioonist paksuks läinud ja nii raske on kohtingule pääseda, mis jällegi tekitab igaõhtust depressiooni,…

Kuumade sütete hõõgumisel ronivad kraavihallid udu varjus oma peidukohast välja. Nad kannavad parema käe otsas vaevumärgatavat neoonrohelist laternat ja vasaku käega toetavad end kõvera kepi otsa. Ja nõnda poolroomates küürakil tatsavad nad kustuva lõke suunas ning samas vaikselt kähisedes: “Shoojha, shoojha” just nagu teise taseme kummitused nahkkiire küüniste vahel

Ärkan. Ärkan maailmast. Ärkan maailmast unenäkku ja tunnen, et kogu mäng jätkub. Ületan tänava, avan värava, avan ukse. Sisenen, astun trepist üles ja koputan valgele uksele. “Jah, sisse!” — Külmkapp müriseb kaheksa ja kolmekümne ühe äratusega “Hmm, see pole hea mitte kuidagi!” mõtles Aurelie, noor prantslanna ja surelik kirjanik. Kell oli kümme hommikul. Päike lehvitas…

Prahvakuga rahva kuuga vahva vihane tihane hallis kuues sõidab kallis segase isase lauliku uues taskus ning kurdab kurvas halas turvaalas suureis suur reis pisarais, et tal vett rohkem kui vahval kalal vees, kes hüppab üle auriku au ning võõras hing, kes mõista annab, et rikub, ei kannab sülepuud tuppa, murdmata selleks ühtki luud. Samas truud…

Purpurpunane leht langeb heleda kuu valguses maapinnale suure tammepuu raskesse pimedusevarju “Eem!” “Jah?” “Oled kindel, et keegi meid ei näe?” “Usu mind ” “Oled kindel, et see on õige tegu ” “Jah” “Aga miks on mul siis tunne, et keegi meid hetkel jälgib!” “Kus?” “Ma ei tea. Ma pole paljuski kindel” “Ning?” “Mul on nagu…

Sinistes tunkedes sissetungijaid väljatungides ehk neid üleliigsest paberist välja rebides, istun klassiruumis oma paksude lemmikraamatute vahel. Soe kampsun on ümber ning jalad vabastatud sokkidest. Olen teadlik kääridest Kell kuus vōtan pildid kaasa ja lähen tänavale. Külma Øokolaadikreemiga kleebin ilusad pildid majade seintele, teiste reklaamplakatite kōrvale, kust inimesed kōnnivad iga päev mööda. Ja siis suudun koju,…

Ma olen koopas. Ma ei tea, kuidas siia sattusin, aga siin ma olen. Tahaks, et see oleks unenägu. Midagi lihtsat. Liiga rasked olukorrad ei istu mulle. Maailm on hoomamatu. Alles nüüd mõistan seda. Miks just nüüd, kui olen siia koopasse pressitud. Nutt kurgus soovib mu lämmatada ja siis veel see kõle tuul, mis kaljukotkaste kriiste…

Elumett vaadist trimpan. Nii raske on üle mere näljalt seilata, isegi kui taskud on poest varastatud riisist täidetud. Meenub isegi mandriaegadest, kuidas avastasin endas uue meelelaadi ainult shokolaadi süüa. Segane värk, ütleks. Aga mulle nii meeldis shokolaad. Hiljem avastasin, et ei tunne ennast enam hästi, shokolaad pole minu unistus. Tahtsin midagi, mis mu vaimu turgutaks….