Rubriik: Riimid

Miski hingel istub vaikselt ingel kaugel eemal tähel säraval Või siin lähedal pehmel valgel pilvel Tähendus? — selles pole kindel Tähistaevas kõrgel säramas istunud minagi pilvel mõelnud õhtust ma

Iga koosviibitud hetk nägu õnnest ilmestamas Piiritu keerulisus ja meelte jõud Viimase silmapilguni kinni sinust hoidmas Süüvides vaimustusest ja nõrgana väsimusest möödunud õnnetundidesse Mõtete laviin peas kohisemas, mis unistustele andumas Tulvil armastusest ja tänutundest maailma vastu, olen mälestusest joobumas

Läbi öö, kuu hõbedases säras mööda teed õõtsumas hall ja vana tuuleke kui väsimatu rahmeldaja Näeb tuuleke kuukiirte kimmelduses metsa serval ootamas katki läinud unistust Üksik veretu joon pilve mustas varjus on kitsalt taevasse surutud Tuule paisuv mühin on aega mõõtev sammuke Kuu hõbedased kiired teravusega hämarust lõikavad, kuis unistus leiab kodutee

Lapsepõlve vaikses eluvees meid jälgimas keskpäeva sinine ja öine taevas, külm ümbert sidumas Valetava raskusega maalid igat longu vajun’d lille nagu masin Või armas inimese asi, mis kummitamist talub Elab peeglis ausat elu, silmis jõllitav pilk või musikaalne palve Sulistab vees ja hõljub üle taeva Otsimas rahu keerleb ja keerleb vaikiv pisar, mis maa poole…

Sina oled põhjus, miks ütlen ilusaid sõnu Sina oled põhjus, miks öösel magada ei saa Sina oled põhjus, miks armastada Sina oled põhjus, miks luuletust kirjutada Sina oled unistus, mida unistada

Olen unistaja, tihti unistan ja unistan ning unustan, et pean lõpetama Aga, kui ei lõpeta? Mis siis saab? Keegi ei aja mind taga Miks mitte siis unistada

Sind loen tihti, kord loen pisut ette, kord jälle keeran lehe tagasi ja loen uuesti ja uuesti Loen ridade vahelt ja keskelt Mulle meeldib lugeda

Ma jagaks sinuga unistusi ja hirme Kinni hoides käest, koos võiksime olla tulevikurindel Ma olen unistaja, ja uneski näen sind ja mind ja kui ärkan siis ikka ihkan sind – olen rahutu hing Hindan koos veedetuid hetki, olen kuulnud sinu naeru, ja jälginud kuidas magad ning kui tekkib tuju, vihast, kurbusest või õnnest, võid nuta…

See ligimene – harilik inimene? Ei, ta sellest igatpidi üle Võlur, kes kõike teadis ning elupõike seadis ja surma saladustki valdas? Mõistatad, kellest võiks saada tulevane Alateadlik armukadedus närib südant Hirm?

Kummardub paju, sirutub käsi veest, kobamas kirkaid lilli Kuskil sinine õis, jõe kaldal leinab Valge-punane okasroos, peegeldamas rahu ja lõplikust Mõtted, mis tekkisid pargipingil istudes