Rubriik: Riimid

Pärlmutri sees on liivaterast mees, kellel kasvab peos siniliilia eos, mille õite vahel õitseb sõnadeta teos, mille kaante vahel mõistatuste ahel ja pilt pehmest lainetavast merest, kus kõik mustendab pärlmutrite perest

Taevas roosa pilvemaagia Jajaa! Jooksen välja vaatama Hurraa! Taevas värvilt sinahelge, pisut valge selge, pilve tants on kerge Mannavahu roosa malbus, kadumas mõtteis halbus Pole muud kui algus, roosa pilvemaagia armus

Kirglik hääletu värss kord luuletusest erru läks ja ehedalt ütles ta mul ühel kargel oktoobrihommikul: Oh, oktoober, minu lemmikkuu, et igal koidul enne hommiku tavatsen joosta, kunagi loobund ei ole, punakuldseis lehestikus mägede poole

Magusnukralt imestud ja ümber lööd käed, kui hellitamas südant puhtad meloodiaväed, kui õnne-eelset sõnatut ja lapsemeelset väge veavad lendavad siirad ehtsad pilvemäed Tuksuv puudutus võib maailma heletada Pühin päikese pisaraist, selgub virvahääle oskus seletada: miks eelistamata maist põgenetaks unelmaist

Kollane pallitus värvideks kallistus Prügi pole praht ära trügi ära nügi käes on sügis algamas on jaht kuulambi valgel seisad jalgel valges tahmas meelt jahmas punane värv hoolimatus ära salga algab suve matus saatmas vihmakatus pisar kalju ülaliste külalistena metsanalju seeni palju sügist tallab hiire jalad siili jalad teab ja talub hiilib aeg talveune laeng…

Avaneval hommikuuksel vikerkaarel kükitades lased päikse tuksel, veetilgal rohukõrrel langeda tilluks tuhandeiks killuks Justkui värvide mänguna vikerkaari pilluks Tükk imeline vikerkaare kildu võtab alla ületatava linnutee ja kaugeid taevasildu Vikerkaare kildu leiab end keegi hoidmas oma peos Uue mõtte seegi kasvatab end eos Näiteks vikerkaare värve kokku lugeda võib üksteist, kus üks neist uppund järve…

Tõusen öösel üles näen silmi ookeanisiniseid kuulan, hinges rutt see uputada võiks meid Mäletan tundeid eilseid küsi nende hetke nimel tõde jätkub sõnadel ilmsi püsi hetkede nimel Leban öösel üleval nähes nutmata silmi armsaid — kurb nagu lapsenutt

Võõras koidus päikse loidus kasvab mets õhku tõusev silmis hõige mälestuste mets, kus kiirelt sõidab aega võidab vanker masinvärk kaasas minu kõige kuulav öö — õitsev, lumm ja sõbrasärk Tumm jahedus loobund une okstel sära seab, tuule lahedus muinasjutus metsa ära veab, kuid kummaline, kas pole, üks olukorrast teab, on korratusest joobund käsi, mis kõik…

Kui vaatan öösel üles, näen pilvede male, kostub tuulte nalju Tean pilvelaevade taga on tähti uskumatult palju, kustumatuid tähti valgusetules kuhjununa unistuste süles Põhjus, miks ma ei maga, on ikka nende pilvede taga Mõni täht on heledam, tumedam, pehmem, õrnem või sumedam, kuid kõik seal on tähed Nii ühtmoodi suured ja väikesed, ööhingede pisikesed päikesed,…

Läbi une üle lume mustav tume pehme sume kesköö suve kasvav hetk unne kaduv mõtteid laduv kiirust aduv hetk silmis ookeanikohin lainete lohin