Autor: Artti

See oli eile hommikul, kui Philip lahkus meie poolt Riia suunas, jättes maha oma juukseharja, hambaniidi ja hulga lühikesi pükse. Küll ma midagi nendega ette võtan, sosinad kõrvas mainivad nende paigaldamisest vetsu seinale kujunduselementideks, aga halvimal juhul saan näljastel päevadel nendest süüa teha Igatahes, see oli eile hommikul, kui ma heitsin sügise tunnet sees kandes…

Eluhetked triivivad ja ma üritan, plaanin, kavatsen järgida, et ma karidest ikka rahulikult mööda läheksin. Nii jah oleks hea Hääletasin taas Haapsalu hambaarsti juurest tagasi Tallinna. Sügis on ilmumas või talv isegi. Kuuldused lumest on küll kõrva jõudnud, kuid silmaga pole veel kogenud. Puud on ikka kenad kollased, punased — värv rõkkab vihmasajudes. Ilm on…

Cayenne pipar ja karri pastakastmes ajab nina jooksma. Nägu on jahedaks läinud ning äärepealt eritamas külma higi, mis on minu puhul vürtsika toidu post-effekt. Bluusijuured teevad teemat köögis, kus maas on roheline vaip ning akna taga sillerdab hallikas ilm Pühapäev oli peaeagu kujunemas rahulikuks tüübiks majaseinte vahel, kuid hull Alex oli kuskilt endale rentinud auto,…

Trammipeegeldusse vaadates märkasin ennast metslasena. Väga ürgse metslasena, nägu habemes, mahalõikamata juuksed, seiklushimu. Himu, himu. Logisesin trammiga rongijaama poole Liitusin rahvaga teatri puhveti tagasaalis. Võtsin jalanõud jalast ja kuulasin . olin väsinud eilse päeva karaoke õhtust või pigem olin väsinud, sellest et ma polnud maganud ennast välja. Päike kiirgab sügiseseid tundeid vihmatantsus. Rääkisin inimestele kuidas…

üks kõigutab ja teise puusad üle laua hõigutaks, eilsed kuulsad üle nõlvade ma neid kõlvatuid kõrvutasin süles põlvedel kõrvade tagant võrgutasin vale eile ja alga algav täna tänas meid voodis aknast päike mitmes läikes näikse sinu pilkab siidist riist lausa süüs Su nahk ihkab ärkan silkab laudade vahel noodidest kahvel-loom toorest jõust lõust karjatab koom…

Inimesed sellest ei pääse. kirjutamine. Pruunikas savipott, seljanka ootamine, trammid mööduvad oma rahulikus rüüs, või siis seisavad. Kerge tuuleõhk silitab paljaid käsivarsi. Sügis, mu sõber, kolletab, kingib ka järsku punast siia halli päeva, mis on ainult välimuselt hall, sest seest kindlasti ta lõõmendab, seda on näha ka lehtede kolletamisest, punase leegitsemisest ja ka veidi roheliste…

Kristina läks eile ära. Läks tööd tegema. Ma jäin hulkuma. Heljuma selle maailma äärtele Ärkasin üles hommikul, vaatasin söögivalmimist Sam’iga, vaatasin ka, et kuidagi sassis on maja. Tegin Philip’iga joogat ja nägin musta põrandat. Tolmust pigem Lugesin luulet, kirjutasin ise paar rida, kuulasin muusikat. Sain eile arvutile kõlarid, sain ka muid asjalike asju, et kitarr…

Üks: Õhtu, punane vein voolab nõuka-aegsetesse klaasidesse. Romantika. Küünlad, üksik punane nartsiss(kahtlane taim igatahes, kaugest ajanurgast tuleb vastus nelk, hurraa) köögis külmkapi peal, muusika, mis on vaikusesse eksinud ja siis äkki kuulama jäänud toimumisi. Ehk naerukihinat, ehk silitust. Valgus ronib lähemale nurgast, üksik halg pliidi all on praksumise lõpetanud. Kodust lapsepõlvest pärit hääl. Kaks inimkeha…

Küsisin Philip’ilt, mis on tema unistused. Ta vastas, et ei tea. Tal pole. Ta küsis minult sama. Jäin mõtlema . enne tulid need kiiremini minu peast. Põhapäeval pariisi tänavatel saksofoni mängida, terve maailm läbi rännata, raamat kirjutada. Aga neid unistusi tundus vähe olevat. Kas tõesti on töö ja korter ja õhtuti väljas käimine loovat mõtlemist…