Rubriik: Tavatult teisiti

Minu arvates on maailmas kahte sorti inimesi: ühed, kes saavad asjale pihta ja teised, kes ei saa Olen igatsev lilleke

Igal hommikul, kui ärkan, tunnen, nagu ärkaksin uueks õnneks

Mul on varsti jälle õnn näha ja kohata teda tõeluses ja mitte ainult kujutluses Olen kerges meeleolus. :wub:Olen juba pikemat aega tundnud midagi enda olemuses toimuvat

Tunnen ennast seest raskena. See on hea raskus. Mulle meeldib seda kanda Kummaline kullahelk! Ma ei julge teda teisiti nimetada

Kannatamine, mida tunnen, on praegusel hetkel muutunud sulniks igatsuseks ja unistuseks, mis tiirleb enda keskpunkti ümber. Kui saaksin selle meeleolu säilitada, siis oleksin arvatavasti õnnelik

Minust voolab läbi soe laine, kui kirjutan neid sõnu. 🙂 Elu on rikkam kui kunagi enne. Minus toimub mingi arengukäik, mille vastu ma ei saa midagi parata Igatsen piiritut ühtsust teise inimese hingega

Miks minusse loodud nii ääretu armastuse igatsus, keda süüdistan sellepärast, et mu hing on nõnda ehitatud?

Elu on liiga kaootiline ja mulle saab ühe selgemaks, et kõik mu siin olek on ühel kaardil. Miks petaksin ennast: tunnen, et ainus, mida ootan, on tema. Ja mis siis, kui ta ei tule. Olen nagu hüppevalli harjal. Vool tahab kaasa kiskuda

Soovin kallistust

Kõlgutan maailmaäärel jalgu ümbritsetuna elust ja armastusest. Nagu linnalgi on endalgi kaks hinge Veider . kuu kaob kuhugi. Tuleb kiirelt liikuma hakata. Vaatan viimast korda Maa poole ning torman kuu suunas. Kuu polegi juust. Ma juba lootsin, et kuu on muutunud. Milline pettumus. Aga jällegi, muretsemiseks pole põhjust. Mida?! Kuul kasvab lill. Ainult üks. Hmm…