Taevas on peenike ja suur kuusirp, kui jalutan kodu poole Need silmad ei unune. Ja ma tunnen su naeratust. Hinges on armastus
Rubriik: Tavatult teisiti
Salapärastes lugudes
Õhtupäikese valguses jalutasin koju. Taevas oli virsikuvärvides. Suur oranø ketas loojus metsaviiru taha. Ja mina sain kõigest osa Täna sai rongiga palju sõidetud. Kuid kõik oli seda väärt. Meeldejääv lembe ja leebe päev. Istusime. Jalutasime. Lamasime murul teineteise kõrval, sõnatult, liigutamata, üksnes tajudes tõelist lähedust. Ikka olen pööratud rõõmu poole, nii nagu päevalill päikese poole….
Tõelisel jalutuskäigul
Ärkasin kell viis hommikul. Ainult neli tundi und, kuid mitte raasugi väsimust. Liigutama ennast hakkasin siiski seitsme paiku. Märkasin, et täna tuleb ilus ilm, aga see polnud tegelikult tähtis, kas paistab päike või sajab vihma. Tähtis oli see, mis täna toimus. — Otsingud endas. Kõike pole võimalik alati kirja panna. — Ma kuulsin kõrvus sosistava…
Hea
Ma värisen seest ja ümbert
Pikad ööd
Armsad mõtted leiavad minus end. Heljuvad sosinad. Tasakaal on kerge kaduma, kuid miski toetab mind. Kuskil särab üks imeline täht. Mina näen seda. Hingan endasse. Linnud laulavad vastastikku
Paus
Olen vaid neli tundi maganud. Mõtted on peas laiali. Mitte segamini, vaid laiali . Miski joonistub, kujuneb minu sees. Oh just remember the telephone works both ways Lihtne naeratus ilmub näole
Kiri (ei)kellelegi
Jälle on see aeg: ma olen vaevu ärkvel. Vahel kritseldan pastakaga sõnu paberile — hea seegi. Selga toetan vastu posti. Päike soojendab mu nägu. Tunnen, kuidas tuul puhub. Soovin, et tunneksid seda tuult koos minuga. Korraks sulgen isegi silmad. Üritan endale midagi ette kujutada. Muusika vahel loob mõned kujutluspildid, aga kui noodid ei taju minu…
Nõnda…
Harmoonia. Ja nii saavad sõnad otsa. Neid polegi vaja. Saame ilma hakkama. Mina vähemalt saan
:cry:
Lihtsad laused võivad meelde tuletada mälestusi. Mälestused võivad jällegi olla valusad. See muudab kurvaks. Väga kurvaks. Pean distantsi hoidma, haiget ei soovi keegi saada Tuul pidavat liha luudelt puhuma. Ning päike veereb ikka
Jällegi mina
Ma tean selgesti — mina olen mina. Ja mitte keegi teine, kui ma ka seda väga tahaksin. Et ma olen selline nagu olen. Alati. Väga paljud asjad võivad muutuda, kuid mitte see, et võiksin olemata olla. Või saada kelleksi teiseks. Samas selgesti tean ka seda, et kogu aeg on midagi oodata